Frida Kahlo istus oma ateljees, ümbritsetuna lõuenditest ja maalivärvide lõhnast. Tema silmad olid suunatud pooleliolevale maalile, mis peegeldas mitte ainult tema keha, vaid ka tema hinge armid. Külastajaks sattunud noor naine jälgis tema tööd aukartusega.
“Frida,” küsis naine ettevaatlikult, “kuidas sa suudad maalida sellist valu ja muuta selle ilusaks?”🌹
Frida pani pintsli käest ja vaatas külalist oma läbistavate silmadega. “Mida tähendab sinu jaoks ilu?” küsis ta vastu.
“No… ma arvan, et ilu on see, mis on täiuslik ja harmooniline,” vastas naine ebakindlalt.
Frida naeratas õrnalt, ent veidi nukralt. “Ei, ilu ei ole täiuslikkus ega sümmeetria,” ütles ta. “Ilu on lugu. See on see, mida sa räägid oma vigade ja võitluste kaudu. Ilu on ellujäämine, see, et vaatamata kõigele oled endiselt siin ja lood midagi, mis räägib sinu tõde.”
Naine jäi mõttesse. Ta oli alati vaadanud ilu kui midagi saavutamatut, midagi ideaalset. Aga Frida, see naine, kes oli kannatanud valu ja kaotust, kelle keha kandis rohkem arme kui ta hing iial avaldada suutis, nägi ilu täiesti teistmoodi.
“Kas see tähendab, et meie haavad võivad olla ilusad?” küsis ta lõpuks.
“Haavad ei ole ainult ilusad,” vastas Frida. “Need on kunst. Kui sa õpid oma valu maalima, kirjutama või laulma, muutub see kunstiks. Ilu ei ole see, mis peidab vigasid, vaid see, mis näitab neid uhkusega.”
Naine lahkus Frida ateljeest südames uus arusaam elust ja ilust. Frida jätkas maalimist, iga pintslitõmme täis oma hinge võitlust ja ellujäämise lugu. Ja nii sünnitas ta ilu, mis elas läbi valu ja tõusis
Ilu ei peitu täiuslikkuses, vaid võimes rääkida lugu oma vigade, haavade ja ellujäämise kaudu. Ilu on tõde, mida me julgeme maailmale näidata.💙🖤🤍