Mõni tolm ei lange riiulitele, vaid südamele. Mitte nähtavalt, vaid vaikselt – just siis, kui inimene lõpetab imestamise. See on lugu sellest, kuidas igavus ei ole mitte ajaviide, vaid märk sellest, et oleme kaotanud ühenduse elu loomuliku liikumisega.
Üks vana rändur, kelle silmad olid täis vaikseid tarkusi, meenutab meile, et noorus ei ole mitte vanuse küsimus, vaid sisemise tule olemasolu.
„Kas sa tead, mis teeb inimese vanaks?“ küsis üks vana rändur noorelt möödujalt.
„Aastad?“
„Ei. Aastad siluvad naha, aga igavus kivistab hinge.“
Noor kõndija vaatas küsivalt.
Rändur silitas oma kulunud kepi käepidet ja jätkas:
„Inimene ei jää vanaks seepärast, et aeg liigub, vaid seepärast, et ta lõpetab liikumise iseendas.
Ta ei küsi enam. Ei imesta. Ei tee uusi asju.
Ta sööb alati sama toitu, räägib samu lugusid ja istub samas kohas,
mitte sest see on parim, vaid sest see on tuttav.
Ja see ongi igavus – nähtamatu tolm, mis langeb vaikselt südamele, kuni see enam ei löö elusalt, vaid lihtsalt tiksub.“
„Aga kuidas hoida end noorena?“ küsis noor.
Vana mees naeratas – mitte hammastega, vaid silmadega.
„Ela nii, et igal päeval oleks vähemalt üks hetk, kus sa ei tea täpselt, mis juhtub.
Mine tundmatusse. Proovi uut. Naera teistmoodi. Õpi midagi ootamatut.
Ja kui sa tunned, et elu hakkab korduma –
siis ei pea sa kolima.
Pea kolima tuleb lihtsalt sinu mõte.“
Noor kõndija vaikis. Ta mõistis: inimese vanus ei ole tema passis,
vaid selles, kas ta hing veel tantsib.
Igavlemine ei ole puhkamine – see on loobumine.
Elu kestab, kuni inimene suudab imestada.
Säilita lapsesilmad ja rahutu hing –
ja sa ei saa kunagi tõeliselt vanaks.
„Igavuse tolm“ tuletab meelde, et inimene vananeb siis, kui ta lõpetab küsitlemise, katsetamise ja hingestatud elamise.
Uudsus, julgus proovida ja säilinud uudishimu on hinge vitamiinid.
Elu ei muutu, kui me ei muutu.
Kui tahad elus püsida noor, lase mõttel kolida enne, kui keha peab.