Kord tuli noor naine õpetaja juurde, silmis rahutuse säde.
“Õpetaja,” alustas ta, “ma tunnen, et otsin midagi, mida ei leia. Olen reisinud paljudesse paikadesse, kuulanud lugematuid õpetusi ja proovinud kõike, kuid õnne ikka ei ole. Miks on nii raske leida, mida otsin?”
Õpetaja naeratas õrnalt ja ulatas talle tühja kausi. “Mine jõe äärde ja täida see kauss veega nii, et ei tilguks üle ääre. Kui sa suudad selle ülesandega toime tulla, vastan ma sinu küsimusele.”
Naine oli segaduses, kuid läks. Ta kõndis ettevaatlikult mööda kivist teerada, hoides kaussi kindlalt käes. Jõudes tagasi, ulatas ta kausi õpetajale. “Õpetaja, ma tõin selle tagasi, kuid milleks see oli vajalik?”
Õpetaja võttis kausi, vaatas naisele otsa ja ütles: “Nagu see vesi kausis, nii on ka rahu ja õnn sinu sees. Kui sa otsid neid väljastpoolt, siis nagu paisu ületav vesi, kaotad sa tasakaalu. Kuid kui vaatad oma sisse, leiad, et kõik, mida otsid, on juba seal – täielik ja rikkumata.”
Naine jäi vaikseks. Ta tundis, kuidas õpetaja sõnad puudutasid tema hinge kõige sügavamat kohta.
Sellest päevast alates ei otsinud ta enam õnne kaugelt. Ta hakkas kuulama oma südant ja leidis iga päevaga rohkem rahu.
Moraal: Kõik, mida sa tõeliselt vajad, on juba sinu sees. Peatu, hinga ja lase oma sisemisel valgusel juhatada sind teel õnne ja rahuloluni.