LUGU KRIITIKU KAOTUSEST

Brad Schoenfield on öelnud: “Tõeline professionaal võtab kriitikat tervitades vastu. Kui sind sunnitakse kaitsma oma seisukohta, siis see kas tõstab enesekindlust selle väite tõesuse suhtes või paneb sind mõistma selle vigu. Mõlemat pidi saab sellest kasu”.

Koguduse meelest oli nende rabi lausa Jumala enda poolt õnnistatud. Ei möödunud päevagi, mil rabi maja juures poleks tungelnud inimesi, kes pühalt mehelt nõu, ravi ja õnnistust soovisid. Inimesed püüdsid ahnelt iga rabi poetatud sõnakest.

Siiski leidus inimene, kes kunagi ei lasknud mööda juhust rabi kritiseerida. Ta juhtis tähelepanu rabi nõrkustele ja naeris välja tema puudusi – seda kõike rabi õpilaste suureks nördimiseks, kelle silmis too ninark oli muutunud klausa saatana kehastuseks.

Siis aga juhtus, et “saatan” haigestus ja suri. Kõik hingasid kergendatult. Väliselt tehtu kurba nägu, südames aga rõõmustati, et enam ei sega jultunud hereetik õpetaja meeltülendavaid jutlusi ega kritiseeri teda.

Matustel oli rabi usklike suureks hämmastuseks siiski kurb. Hiljem küsis keegi rabilt, kas ta kurvastas lahkunud pärast.

“Ei, ei. Miks peaksin kurvastama meie sõbra pärast, kes viibib nüüd paradiisis. Ma kurvastasin iseenda pärast. Tema oli mu ainus sõber. Minu ümber on vaid inimesed, kes mind austavad. Tema üksi heitis mulle väljakutse. Temata ma lihtsalt enam ei arene.”

Me eitame kriitikat ja ründame “sõnumitoojat” seetõttu, et me klammerdume mitteteadlikult arusaamise/uskumuse külge, et me peaksime olema täiuslikud (aga ise tean ka, et ei ole), ja meid ärritab, et keegi selle ka otse välja ütleb. Kriitika teeb haiget vanadele haigetsaanud kohtadele meie täiuslikkuse puudusest (eks me ole kuulnud terve elu, milles kõiges me pole piisavalt head). Nii kui inimene saab teadlikuks sellest, et ta ei peagi olema täiuslik (või siis on juba täiuslik kõigi oma puudustega), kaob valulik reageering väljast tulevatele hinnangutele. See olekski lühike vastus pikale teekonnale iseendas.

Kritiseerimisel on ilma asjata halb maik juures. Kui kritiseeritakse õigesti ja efektiivselt, on see edasiviiv jõud.

Terapeut Kadi Kütt on kriitika kohta kirjutanud: “Ole enda vastu salliv, leebe ja kaastundlik! Keskendu ikka ja jälle positiivsele. Siis jaksad ka teiste inimeste vajakajäämistele läbi sõrmede vaadata ja nende veidruste peale heatahtlikult muiata”.