Elas kord külas üks tark naine nimega Lea, keda kõik kutsusid tervendajaks. Tema juures käisid inimesed, kes otsisid tervist ja rahu, kuid sageli tulid nad tema juurde südames kandmas raskust, mida sõnades väljendada ei osatud.
Ühel päeval tuli tema juurde noor mees, kes oli alati murest ja vihast haaratud. Ta kurtis, kuidas elu on ebaõiglane ja inimesed on talle liiga teinud. “Ma tunnen end nagu mürgitatud hing,” ütles ta Leale, “justkui keegi oleks minu sisse valanud kibeduse, mis ei lase mul rahu leida.”
Lea vaatas talle rahulikult otsa ja ulatas kauni, kristallselge klaasi veega. “Joo seda vett ja mõtle korraks oma kõige suuremale vihale,” ütles ta. Mees jõi vett ja sulges silmad, tema näole ilmus kibedus, mida sõnad ei suutnud edasi anda.
Kui ta silmad avas, ütles Lea: “Kuidas end tunned?”
“No,” vastas mees, “veidi janusem kui enne, aga mitte rahulikum.”
“Proovi uuesti,” ütles Lea ja ulatas talle uue klaasi vett. “Kuid seekord, enne kui jood, mõtle kellelegi, kellele sa soovid andestada. Kujutle, et see vesi peseb su südame puhtaks ja vabastab sinu hinges rahu.”
Mees jõi uuesti vett, seekord pisut mõtlikumalt. Tema näol peegeldus üllatus. “Kummaline, ma tunnen end kergemana,” ütles ta lõpuks.
Lea naeratas ja ütles: “Iga mõte, mida sa kannad, on nagu tilk vett, mis koguneb su südame klaasi. Kui sa valad sinna viha ja vimma, muutub see mürgiks. Kui aga valad sinna rahu ja andestust, saab sellest tervendav eliksiir. Vali hoolikalt, millest sa oma klaasi täidad, sest just seda jood sa iga päev.”
Sellest päevast alates õppis mees jälgima oma mõtteid nagu aiapidaja, kes hoolitseb oma aia eest. Ta õppis, et iga vihahetk on nagu okas tema lilleaias, ja et iga andestus on nagu õis, mis toob ilu ja rahu.
Loo moraal: Sinu mõtted loovad sinu reaalsuse ja su tervise. Vali andestus, rahu ja armastus – need muudavad su elu kirkamaks ja kergemaks. Ära lase mürgistel mõtetel end koormata, sest vabadus ja tervenemine on alati sinu enda kätes.
