Oli kord inimene, kes kandis endas palju unistusi. Ta tahtis maalida. Ta soovis armastada.
Ta igatses reisida, õppida, jagada oma lugu maailmaga.
Aga…
“Aga mul ei ole piisavalt aega.”
“Aga ma ei tea, kas ma olen piisavalt hea.”
“Aga äkki ma jään üksinda.”
“Aga mis teised arvavad?”
Iga “aga” istus ta teele nagu väike aed. Mitte kõrge, mitte terav – aga piisavalt tugev, et ta ei läinud edasi.
Ta istus oma “agade” keskel ja vaatas elu, mis möödus vaikselt teisel pool aeda.
Ühel päeval kohtas ta jalutuskäigul vanemat naist, kes istus puu all ja joonistas kivikestele väikseid pilte.
Inimene küsis:
“Kuidas sa julged lihtsalt istuda ja luua, ilma et sa mõtleks, kas sellest on kasu või kas see kellelegi meeldib?”
Naine vaatas talle otsa ja ütles:
“Sest mina õppisin oma “aga”-aiast üle astuma. Ma mõistsin, et iga kord, kui ütlen midagi südamest, ja lisan sinna “aga”… ma lõpetan poolel teel.”
Inimene jäi mõttesse.
Ta läks koju, võttis välja märkmiku ja kirjutas sinna oma unistused.
Siis kirjutas kõrvale kõik “agad”, mis ta oli endale öelnud.
Ja lõpuks – ta vaatas neid nagu aeda.
Aeda, mille ta ise ehitas.
Aegamööda hakkas ta neid lammutama.
Ühe “aga” kaupa.
Ta ei hüpanud kohe üle.
Ta astus. Rahulikult.
Aga kindlalt.
“Aga” on aed, mille ehitame oma hirmudest ja kahtlustest.
See ei ole päris piir – see on uskumus, mida me usume liiga kaua.
Kui sa märkad, et su mõte algab lootusega ja lõpeb “aga”-ga,
siis küsi endalt:
“Mis juhtuks, kui ma selle “aga” lihtsalt eemaldaksin?” “Mis kui ma laseks endal minna – üle selle madala aia?”
Elu ei küsi, kas sa oled valmis.
Elu ootab sind teisel pool aeda.
Astumiseks piisab ühest otsusest.
Ühest sammust.
Ühest lausest ilma “aga”-ta.