Ühel päeval sattus rändur nimega Kalev kõndima mööda tolmust teed, otsides vastuseid oma eluküsimustele. Ta tundis end üksi ja segaduses, kandes südames lootust, et tema palvetele vastatakse. Kui päike loojus ja tema tee muutus hämaraks, langes Kalev kivi peale istuma ja ohkas: “Jumal, ma vajan sinu abi. Palun näita mulle teed.”
Just siis ilmus teeäärsest majakesest vana naine, kelle pilk oli soe ja tark. “Kas oled väsinud, noormees?” küsis ta. “Tule sisse, ma annan sulle vett ja toitu.” Kalev tänas, kuid tundis oma südames, et tema vastused peavad tulema kõrgemalt. Ta keeldus ja jätkas teed.
Veidi hiljem kohtas ta last, kes mängis tee ääres lilledega. Laps vaatas üles ja ütles: “Tee ees on väga kivine. Kui tahad, annan sulle oma kepi, see aitab sind.” Kalev naeratas, kuid mõtles endamisi: “See on lihtsalt laps. Minu vastused peavad tulema kuskilt kõrgemalt.” Ja ta jätkas teed.
Pimedus langes ja Kalev hakkas ekslema. Ta jõudis lõpuks vana kloostri ukseni ja koputas. Ukse avas munk, kelle silmad olid täis rahu. “Oled jõudnud pühasse paika,” ütles munk. “Astu sisse ja puhka.” Kalev raputas pead. “Ma otsin Jumalat, mitte pelgupaika,” ütles ta ja kõndis edasi.
Kui öö oli kõige pimedam, mõistis Kalev lõpuks oma viga. Ta langes põlvili ja sosistas: “Oh Jumal, saatsid sa mulle juba kolm korda abi, ja ma olin liiga pime, et seda näha.” Siis vaatas ta üles ja nägi tähti säramas kogu taeva ulatuses. Kalev tundis, et iga täht oli märk Jumalikkuse kohalolust, ükskõik millises vormis see ilmus.
Hommikul pöördus Kalev tagasi vana naise, lapse ja munga juurde. Ta tänas neid ja mõistis, et Jumalikkus ei tule alati taeva kaudu, vaid sageli inimeste, abivalmiduse ja elu lihtsate hetkede kaudu.
Õppetund: Jumalikkus ilmutab end paljudes vormides – inimeste headuses, hetkede rahus ja ootamatutes abiavaldustes. Meie ülesanne on olla avatud ja valmis märkama seda igas ilmingus.
