Kord elas mees, kes oli väsinud oma elust. Ta tundis, et tema koorem on liiga raske – pidevad kohustused, katkised suhted, sees kasvav rahutus. Ta tundis, et elu oli talle andnud risti, mida kanda, aga tundis ka, et ei jaksa enam.
Ta lohistas seda oma järele, päevast päeva, mööda kivist rada. See kriipis maad ja kriipis hinge. Inimesed vaatasid teda ja tema vaatas vastu kibestunult. “Miks mina?” küsis ta päikese käest. “Miks just mina pean selle risti vedama?”
Ühel ööl, kui ta oli järjekordselt kivile istunud ja risti kõrval vedelemas, ilmus tema kõrvale vana rändur. Vana mees vaatas teda vaikides, siis ütles:
“Miks sa oma risti ei kanna, vaid lohistad?”
“No sellepärast, et see on raske,” vastas mees.
Rändur noogutas. “Muidugi on raske. Aga lohistamine muudab selle veel raskemaks. Mitte rist ei tee sulle haiget, vaid viis, kuidas sa temaga ümber käid.”
Mees jäi vaikseks. Järgmisel hommikul, kui päike tõusis, tegi ta midagi, mida ta polnud kunagi varem teinud – ta kummardus ja võttis risti õlale. See oli endiselt raske, aga sel hetkel juhtus midagi kummalist: ta ei tundnud enam piinlikkust. Ta ei tundnud enam viha. Ainult jõudu, mis tuli seestpoolt.
Ta hakkas liikuma aeglaselt, aga sirgelt. Tundis, kuidas samm muutus kindlamaks. Iga uus päev tõi uue mõistmise: Ma ei kanna seda risti karistuseks, vaid õppimiseks.
Aastad möödusid. Ta ei lohistanud enam. Ta kandis. Ja igal sammul õppis ta midagi endast, elust ja andeksandmisest.
Kui ta lõpuks vanaks sai ja oma teekonna lõppu jõudis, vaatas ta tagasi ja nägi, et koht, kuhu ta oli jõudnud – rahu ja vabadus – ei olnud kingitus kellegi teise käest. See oli kingitus, mille ta oli ise endale kandnud.
Mõte loost: Me ei saa alati valida oma risti, aga me saame valida, kuidas me seda kanname.
Ja vahel ei ole raskus karistus, vaid tee meieni endani.