Marcus Tullius Cicero (106 – 43 eKr) – riigitegelane, kõnemees, kirjanik

Iga inimene on oma isemaailma peegeldus. Kuidas inimene mõtleb, selline ta ka on (elus).

Inimese peamine kalduvus on suunatud sellele, mis vastab olemusele.

Isiklik arusaamine voorustest ja pahedest on tähtsaim. Kui seda arusaamist ei ole, muutub kõik ebakindlaks.

Nagu kaalukauss vajub alla raskuse all, nii allub ka meie hing tõepärasuse toimele.

Maailm hoiab kõike oma embuses.

Kogu loodus püüdleb enesesäilitamise poole.

Looduse jõud on väga suur.

Loodus on meid sünnitanud ja loonud mingite suurte (enamtähtsate) tegude jaoks.

Elada tähendab mõtelda.

Loodus on andnud inimesele püüdluse tõde avastada.

Tõde kaitseb iseennast.

Läbi kahtluste jõuame tõeni.

Inimmõistust kasvatatakse õpetamise ja mõtlemise teel.

Mida andekam ja võimekam on inimene, seda suurema ärrituse ja piinaga ta õpetab.

Filosoofia on hinge arstiteadus.

Teaduse sünnitas looduse õppimine ja jälgimine.

Tark on alati rahul sellega, mis tal on, ega tunne kunagi enda vastu meelepaha.

Targal pole tarkusest kasu, kui ta ei suuda iseennast aidata.

Tarkuse omandamisest ei piisa, on vaja osata seda kasutada.

Mida targem, seda tagasihoidlikum.

Kõrgeim ja jumalik tarkus on kahtlemata selles, et põhjalikult aru saada ja tundma õppida inimlikke tegusid, imestamata millegi üle, mis juhtus, ja mitte pidada midagi võimatuks, enne kui see leiab aset.