Kauge maailma otsas elas noor printsess Aurora, kellele kingiti imeline võime ennustada tulevikku. Ta nägi unes sündmusi, mis kujundasid saatust, kuid neid jagades kaotas ta kingituse võlu.
Ühel päeval kohtas Aurora salapärast valget hunti, kes hoiatas teda: “Sinu unenägude kingitus on õrn ja selle jagamine toob kaasa kadumise.” Kuid uudishimulik printsess ei suutnud vastu panna ning rääkis oma unenägudest kuningriigi rahvale.
Kohe pärast jagamist hakkasid uned hajuma nagu hommikuudu päikesetõusu ajal. Aurora leidis end ümbritsetuna udust, ilma võimeeta näha tulevikku. Inimesed olid kurbusest vaiksed, sest printsessi kingitus oli kadunud.
Aurora asus teekonnale, et leida tagasi see, mis oli kaotatud. Ta rändas läbi salapäraste metsade ja ületas keerulised mäed, kuni jõudis unenägude allika juurde. Seal kohtas ta valget hunti uuesti, kes ütles: “Tarkus seisneb mõistmises, millal hoida saladusi ja millal neid avada.”
Printsess mõistis oma eksimust ning tänas hunti õpetuse eest. Kuigi tema võime tulevikku näha oli kadunud, oli ta õppinud hindama tasakaalu saladuste ja jagamise vahel. Aurora naasis kuningriiki ning kuigi ta ei suutnud enam tulevikku ette näha, oli tema süda täidetud tarkusega.
Seega, pole hea kõike rääkida, tuleb alati mõelda, mis võib inimestele momendil vajalik olla, mis mitte … 