Oli kord kuningas, kelle süda oli rahutu.
Ta ehitas kindluseid, võitis lahinguid, kogus kroone ja kulda.
Aga öösiti ei saanud ta magada. Miski tema sees jäi ikka tühjaks.
Kui kõik oli juba vallutatud, küsis ta oma kõige targemalt nõunikult:
„Kus peitub rahu?“
Nõunik ütles:
„Mine mägede taha. Seal elab mees, kellel pole midagi – aga kelle sees on kõik.“
Kuningas saatis oma saatjaskonna laiali ja rändas üksi.
Päevade pärast leidis ta vana mehe jõe kaldal istumas. Mees vaatas taevast ja naeratas.
„Kas sina oled see, kellel on rahu?“ küsis kuningas.
Mees vastas:
„Ei. Mina olen see, kes rahuga koos elab. Tõeline rahu ei kuulu kellelegi, aga ta elab neis, kes teda ei otsi mujalt kui omaenese südamest.“
Kuningas heitis istuli tema kõrvale.
„Kuidas ma leian selle rahu?“
Vanamees sulges silmad ja vastas vaikselt:
„Loobu mõttest, et pead midagi saavutama, enne kui võid puhata.
Loobu võrdlemast oma elu teiste eludega.
Loobu pingutusest iseenda vastu.
Ja hakka elama… nagu sa juba oleksid see, kelleks sa igatsed saada.“
Kuningas vaikis kaua. Siis ta naeratas esimest korda ilma pingutuseta.
Tol päeval ta ei vallutanud midagi uut.
Aga esimest korda tundis ta, et ta on kodus – iseendas.
Õppetund:
Me ruttame sageli elus edasi, lootes, et rahulolu ja tähendus ootavad teekonna lõpus.
Kuid tarkus sosistab:
„Puhka juba teel. Ja su hing jõuab kohale enne sind.