Ühes külmas kivikülas kasvas üksik tamm, mille oksad ulatusid üle mägede ja juured sügavale muistsete rahvaste lugudesse. Inimesed tulid teda imetlema. Mõni ütles:
„See puu on püha, sest ta on kasvanud kuningate kalmude kohale!“
Teine lisas: „Ta juured ulatuvad esivanemate vaimudeni – seepärast on ta nii vägev!“
Aga puu ise vaikis.
Ühel päeval tuli väike poiss ja küsis tammelt: „Kas sa oled suur, sest su juured on kauged?“
Tamm vastas tuules sahisedes: „Mitte juured ei tee mind suureks, vaid see, et ma iga päev kasvatan lehti valguse poole, isegi kui tormid kisuvad mu oksi.“
Poiss vaatas peeglisse, mis rippus vana tamme tüvel, ja nägi seal iseennast – mitte oma vanavanemat ega nende hiilgust, vaid enda silmi, mis olid täis otsinguid.
Juured võivad jutustada mineviku laule, aga ainult valguse poole sirutuv oks loob tuleviku sümfoonia. Peegel ei näita meile neid, kelle varjust me tuleme, vaid kutsub meid vaatama, kes meist võib saada, kui julgeme kasvada iseenda valguses.
