Mikhail Yuryevich Lermontov on imetabavalt öelnud: “Sinu imeilus keha pole muud kui hing.”
Naine vaatas end peeglist ja pani silmad kinni… See, keda ta seal nägi, ei olnud enam see, kes ta oli olnud. Mees nägi seda kõrvalt ja läks naist kallistama. Naine ei avanud oma silmi… Ta ei tahtnud mehele otsa vaadata… “Kas sa armastad mind veel?”, küsis ta vaikselt. “Muidugi armastan”. “Miks? Mu keha pole enam see, mis ta oli meie kohtudes…”
Mees vaatas oma naist ning lausus:”Kas tõesti? Ei märganud…”. Naine vaatas end uuesti peeglist. Kõht välja veninud, kuna see oli olnud koduks tema lastele. Tema jalad ei olnud enam sellised, et kanda lühikest seelikut… Tema silmade ümber oli rohkem kortse kui aasta eest…
“Miks sa mind sellisena armastad?”, küsis naine mehelt.
“Kui ma su keha silitan, tunnen ma armastust. Ma näen sinu suurt südant. Sinu keha on olnud koduks imelistele lastele. Ära ole õnnetu, sest mina ei näe sind sellisena. Armastan sind. Tean, et sa kahtled vahel, aga ma armastan sinu hinge, sind. Ma pole kunagi armunud olnud sinu kehasse, vaid sinusse”.
Iga naine, kes ei oma modelli keha, häbeneb end. Ta küll suudab seda hästi varjata, aga kusagilt leiab ikka peegli ja see, mida ta näeb, pole see, mida ta tahaks näha.
Nii palju on neid, kes parastavad, et tee siis midagi. Kõik on su enda kätes… Kindlasti on. Aga nendes kätes on veel palju muudki…
Lapsed, kodu, töö, unetud ööd… kui seda koormat kanda üksi või tundes hinges end üksi, siis see kõik on kõike muud kui kerge. Parastajaid ei taha keegi. Need, kellel on palju sellel teemal öelda, ei tea tegelikult, kui palju on just selle naise hinges deemoneid. Nad ei tea, kui palju on see naine püüdnud alla võtta. Kui palju on ta alla neelanud valu, kuulates kommentaare teemal, kui suureks ta on läinud… Sellel naisel on raske. Haavade lahti kiskumine või nende juurde tekitamine ei aita. Jääb vaid loota, et igaüks saavutab iseendaga rahu. Ka suuremad naised on ilusad. Kuigi nad varjavad oma ilu lohvakate riiete alla ning hambad ristis osalevad mustas huumoris, kuidas paksudes on rohkem headust…
Ei, inimene ei ole tema keha.
Inimene on tema iseloom ja käitumine. Inimene tuleb seestpoolt, mitte seeliku pikkusega…
Tõepoolest, kõige tähtsam hetk elus on siin ja praegu; kõige armsam inimene on see, kes on meie kõrval siin ja praegu; kõige kallim kingitus, mille võib talle kõige tähtsamal hetkel teha, on armastus ja austus ta vastu.
Uskuge armastuse lõpmatusse jõudu, armastage ennast ja enese ümber olevaid inimesi! Muutke kompleksidega “inetust” naisest kõigi meeste unistuseks – seda suudab iga naine!