Naine, kes elab armastuses, mitte haavas💝

Ta ei sündinud enesekindlana. Ta ei ärganud ühel hommikul valgustatuna.
Ta kandis endas aastaid tükke, mis ei tahtnud sobituda.
Valusaid sõnu, mis olid öeldud hetkedel, kui ta oleks vajanud vaikust.
Puudutusi, mis ei kandnud hoolimist.
Lubadusi, mis murdusid just siis, kui ta oli kõige haavatavam.

Ta oli uskunud, et armastus tähendab ootamist. Leppimist. Kohanemist.
Et tema väärtus peitub selles, kui hästi ta suudab teistele sobida.
Et armastus on midagi, mille eest peab võitlema – ja vahel ka endalt loobuma.

Aga siis tuli hetk. Mitte vali ega dramaatiline, vaid vaikne.
Üksainus küsimus sündis tema sees: „Aga kui ma ei oleks katki, kes ma siis oleksin?“

Ja see küsimus muutis kõike.

Naine, kes elab armastuses, mitte haavas, ei eita oma valu.
Ta ei tee nägu, et teda pole kunagi reedetud või et ta pole kunagi armastuses üksi jäänud.
Aga ta ei ehita enam oma kodu nende haavade ümber.
Ta ei tee neist enam oma identiteeti.

Ta on lubanud endal nutta, karjuda, vaikida.
Aga ta on ka lubanud endal taas tantsida, laulda ja armastada.
Mitte seepärast, et keegi lubas seda talle anda. Vaid sest ta otsustas ise olla armastuse allikas.

Naine, kes elab armastuses, ei mõõda oma väärtust selle järgi, kui vajalik ta kellelegi tundub.
Ta ei küsi enam peeglist, kas ta on piisavalt ilus või tark või vaikne või tugev.
Ta vaatab peeglisse ja ütleb: „Tere tulemast tagasi.“

Ta on õppinud, et armastus ei ole midagi, mida tuleb lunida.
Armastus ei pea haiget tegema.
See võib olla õrn, vaikne, lihtne. See võib olla pilgus, soojas teetassis, enda kaisutamises.

Ta ei ela enam ootuses, et keegi tuleks ja ta päästaks.
Ta on iseenda päästja.
Mitte jäise iseseisvuse maskis, vaid sooja kohaloluna, mis ütleb: „Ma olen siin. Ma ei jäta end enam kunagi maha.“

Naine, kes elab armastuses, ei otsi meest, kes teda tervendaks.
Ta otsib meest, kellega koos kasvada, mitte peitu pugeda.
Kellega olla aus, mitte täiuslik.
Ta ei vaja meest, kes täidaks tema tühimiku — ta tahab meest, kes tantsiks tema kõrval tema täisuses.

Kui sa teda kohtad, ära imesta, miks ta särab vaikuses.
Ta ei ürita kellelegi midagi tõestada. Ta lihtsalt on.
Ja selles olemises on rahu, mida ei saa teeselda ega varastada.

Kui keegi temalt küsib: „Kuidas sa jõudsid selleni?“

Ta naeratab ja vastab: „Ma lakkasin elamast mineviku haavas.
Ja hakkasin elama armastuses, mille ma iseendale andsin.
Ja sellest päevast peale hakkas maailm peegeldama sama armastust tagasi.“