Õnne leidmine pole nagu jaama jõudmine. See pole nii, et jõuame ühel päeval kohale ja tunneme ülevoolavat õnnetunnet. Lõpp-peatusesse jõudes ei toimu mingeid imesid. Alati tuleb uusi peatusi. Õnn on tee, mida mööda me liigume.
Üks Zen-lugu räägib naisest, kes oli kuulnud kaugest võlutud aasast, kus pidi olema rohkelt imeilusaid lilli. Ta otsustas selle koha üles otsida, et seda oma silmaga näha. Õhinal teele asudes oli ta hämmastunud, kui pikk see tee on. Päevadest said nädalad ja nädalatest kuud ja kuudest aastad. Lõpuks jõudis ta puruväsinuna metsaveerele, kus seisis puu najale nõjatudes üks vana mees. Naine küsis: “Vana mees, ma olen reisinud kauem, kui ma mäletada suudan. Ma otsin ilusate lilledega võlupõldu. Öelge palun, kui kaugele veel minna tuleb?”
Vana mees vastas: “See põld on su selja taga. Kas sa siis ei märganud? Sa läksid sellest mööda.”
Nagu ka sellest loost nähtub, on sihtpunktist olulisemad teekond, maastik ja reisiseltskond. Õnn tuleb leida teel olles, mitte kannatamatult kilomeetreid lugedes. Paljud inimesed ronivad muudkui mööda redeleid ja alles redeli otsa jõudes märkavad, et see oli tõstetud vale seina najale. Nautida tuleb väikeseid asju, sest sageli osutuvad need tähtsamateks ja suuremateks kui me aimatagi oleksime osanud. Kui midagi võluvat on pidevalt silme all, ei märkagi tihti seda…
Sokrates on öelnud: “Elamata elu ei ole väärt uurimist. Kui me tõepoolest õnnelikuks tahame saada, tuleb teekonna iga hetke väärtustada ja seda nautida.”
Tsiteerides keiser-filosoof Marcus Aureliust: “Inimene ei peaks mitte surma kartma, vaid seda, et ta kunagi elama pole hakanud.” 
pilt Josephine Wall