Vana linnakese serval elas meister, kelle juurde inimesed tulid tarkust otsima. Ăhel pĂ€eval astus tema juurde noor mees, kelle hinges valitses rahutus.
âMa otsin vastuseid,â ĂŒtles nooruk. âMa tahan teada, kas olen hea inimene vĂ”i halb. Ma tahan mĂ”ista, kes ma tegelikult olen.â
Meister viis noormehe peegli ette. âVaata ennast,â ĂŒtles ta. âMida sa nĂ€ed?â
âMa nĂ€en ennast,â vastas nooruk.
âKas see oled sina?â kĂŒsis meister.
âJah⊠Aga ma nĂ€en ka oma vigu ja hirme,â tunnistas nooruk.
Meister naeratas. âSee peegel nĂ€itab sulle ainult seda, mida sa juba tead. Kui tahad tĂ”eliselt mĂ”ista, kes sa oled, siis vaata enda ĂŒmber â kuidas sa kohtled teisi, milliseid radu sa kĂ”nnid ja millise jĂ€lje sa endast maha jĂ€tad. Inimene ei ole ainult see, mida ta oma peegelpildis nĂ€eb â ta on ka see, kuidas ta maailma mĂ”jutab.â
Nooruk mĂ”istis, et vastus ei ole peeglis, vaid igas hetkes, kus ta otsustab armastuse vĂ”i hirmu, hoolimise vĂ”i ĂŒkskĂ”iksuse, tarkuse vĂ”i teadmatuse vahel. Ta tĂ€nas meistrit ja astus uuele teele â mitte enam otsima, vaid elama.

