Sokrates on öelnud: „Õppimine on meenutamine.”
Nii on see ka sinuga — need lood ja mõtisklused ei too sulle tingimata midagi täiesti uut, vaid aitavad meelde tuletada seda, mis sinus juba olemas on, aga võib-olla ununemas.
Kui hakkad mäletama, kes sa oled, millesse usud ja mis on su tegelik ülesanne siin elus, võid murda end välja elu nähtamatutest ahelatest – harjumustest, uskumustest ja piirangutest, mis sind tagasi hoiavad.
Seepärast ole ettevaatlik fraasiga: „Ma tean seda juba.”
Kui ütled seda, lülitad end alateadlikult kuulamisest, mõistmisest ja arenemisest välja. See on uks, mis sulgub just siis, kui elu tahab sulle midagi olulist kinkida.
Tõeline tarkus ei seisne selles, et sa midagi juba tead, vaid selles, et sa jääd avatuks, et sügavamalt mõista ja elus rakendada seda, mida tead.
Sinu elus on olemas kogemused, sisemised taipamised, esivanemate pärand ja meie ühiskonna talletatud sajanditepikkune tarkus. Kui haarad neist teadlikult kinni, võivad need sind muuta sügavamalt, kui oskad arvata.
Mida rohkem kasutad oma võimet märgata, kuulata ja vastu võtta, seda täiuslikum saab olla iga sinu eluhetk.
Sest elu ei kingi meile valgust mitte ainult uutes asjades, vaid sageli ka selles, mida arvasime end juba teadvat.
Postulaat „Ma tean seda juba…” tuletab meelde, et tõeline tarkus ei seisne teadmises, vaid pidevas valmiduses sügavamalt mõista. Kui sulgud uuele, kaotad võimaluse ärgata vanas. Õppimine ei lõpe kunagi — see on meeldetuletus, mitte mehaaniline kogumine.