Elas kord mees, kes oli hiljuti saanud ootamatult rikkaks. Ta oli võitnud loteriiga ja tema elu muutus üleöö. Kogu linn kuulis tema eduloost, ja varsti olid inimesed tema ümber nagu mesilased mee ümber. Igaüks soovis olla tema lähedal, kõik naeratasid ja kutsusid teda sõbraks.Mees polnud kunagi nii palju tähelepanu saanud ja ta tundis end alguses meelitatuna. Ta hakkas pidama suurejoonelisi pidusid, külvas oma uued “sõbrad” kingitustega üle ja nautis, kuidas kõik teda imetlesid.
Kuid ajapikku hakkas mees midagi märkama – kui raha oli laual, polnud tal kunagi puudu kaaslastest. Kui ta pakkus välja lõunasöögi või plaanis mõne kalli ürituse, olid kõik alati esimesena kohal. Kuid kui tal oli mure või ta vajas lihtsat sõpra, kes kuulaks, polnud kedagi näha. Kõik kadusid, kui ei olnud midagi rahalist pakkuda.
Ühel õhtul, pärast üht pidu, kus mees oli maksnud kõigi kulude eest, istus ta üksinda oma luksuslikus elutoas. Tema ümber oli külluslik elu – peen mööbel, kallid ehted, parimad veinid, kuid ta tundis end tühjana. “Kas see ongi tõeline sõprus?” mõtles ta endamisi. Kõik need inimesed, kes väitsid end olevat tema sõbrad, olid kohal ainult siis, kui raha mängu tuli. Kui ta vajas kellegi abi või lihtsalt sõbralikku vestlust, kadusid nad nagu tuul.
Mees hakkas mõistma vana tõde: “Kellelgi pole nii palju sõpru nagu rahal.” Raha tõi palju inimesi tema ellu, kuid see ei tähendanud tõelist sõprust. Tema ümber olevad inimesed olid rohkem huvitatud tema rahast kui temast endast.
Mees otsustas elu muuta. Ta lõpetas suurte pidude korraldamise ja lõpetas teistele pidevalt kingituste tegemise. Ta otsustas näha, kes tema elus jääb alles, kui raha enam pole see, mis kõiki ligi tõmbab. Varsti märkaski ta, et paljud inimesed kadusid tema ümbert – need, kes olid kohal ainult tema rahakoti pärast. Kuid üllatuslikult jäi alles paar inimest, kes olid tõeliselt tema kõrval, sõltumata sellest, kas tal oli raha või mitte.
Need inimesed, kes jäid, olid need, kes hoolisid temast, mitte tema varandusest. Nad olid need, kellele mees võis tõeliselt loota, ja kelle kõrval olles tundis ta end päriselt sõprade seas. Mees mõistis, et raha võib küll tuua palju inimesi sinu ellu, kuid tõelised sõbrad on need, kes jäävad, kui raha on kadunud.
Loo moraal: Raha võib meelitada palju inimesi, kuid see ei tähenda tõelist sõprust. Tõelised sõbrad on need, kes on sinu kõrval ka siis, kui sul ei ole midagi pakkuda peale iseenda.
