Enda otsimisest — enda mäletamiseni
„Inimese suurim teekond ei pruugi viia teda kuhugi uude, vaid tagasi selle juurde, mille ta oli unustanud.“
— Ajatu elutarkus
On vana lugu kuningapojast, kes lahkus oma isa paleest, et otsida üles hinnaline pärl.
Ta teadis teele asudes, kes ta on.
Ta teadis, kust ta tuleb.
Ja teadis, mille pärast ta läheb.
Kuid pikk teekond võib muuta kummaliseks isegi selle, mis kord oli enesestmõistetav.
Tähendamissõna “Unustatud pärl”
Kord elas kuningapoeg kaunis palees.
Ühel päeval ütles kuningas talle:
„Kaugel võõral maal on peidus hinnaline pärl. Mine ja too see koju.“
Enne teele asumist võttis kuningapoeg seljast oma hiilgava kuningliku rüü. Talle lubati:
„Kui oled oma ülesande täitnud, ootab rüü sind siin.“
Kuningapoeg asus teele.
Ta jõudis kaugele maale ja hakkas elama sealsete inimeste keskel.
Päevadest said kuud ja kuudest aastad.
Tasapisi harjus ta võõra maa kommetega.
Ta unustas palee.
Unustas rüü.
Unustas pärli.
Lõpuks unustas ta isegi selle, et oli kuningapoeg.
Ta elas nagu inimene, kes polnud kunagi midagi muud tundnudki.
Kuni ühel päeval saabus talle kiri.
Kiri oli tulnud kodust.
Kuningapoeg avas selle ja luges:
„Ärka.
Pea meeles, kes sa oled.
Pea meeles, kust sa tulid.
Ja meenuta pärlit, mille pärast sind teele saadeti.“
Ta jäi kauaks vaikseks.
Midagi temas hakkas ärkama.
Mitte uus teadmine.
Mälestus.
Ta mäletas paleed. Ta mäletas oma isa.
Ta mäletas rüüd. Ja siis meenus talle pärl.
Kuningapoeg tõusis, otsis pärli üles ja alustas koduteed.
Kui ta lõpuks palee väravateni jõudis, toodi talle tema hiilguserüü.
Ta vaatas seda ja tundis kummalist äratundmist.
Justkui poleks rüü kunagi olnud temast eraldi.
Ta pani selle selga.
Ja sel hetkel mõistis: ta polnud kunagi lakanud olemast kuningapoeg.
Ta oli selle ainult unustanud.
Õpilase ja Õpetaja elutarkuse vahetus
Õpilane: Õpetaja, mis on selle loo pärl?
Õpetaja: Seda ei saa ma sinu eest otsustada. Ühele on pärl tõde, teisele armastus, kolmandale tema eluülesanne.
Õpilane: Aga miks kuningapoeg pidi kõik unustama?
Õpetaja: Võib-olla selleks, et äratundmine saaks sündida tema enda sees.
Õpilane: Ja kiri?
Õpetaja: Kiri võib tulla väga erineval kujul.
Mõnikord tuleb ta inimesena.
Mõnikord raamatuna.
Mõnikord armastusena.
Mõnikord kaotusena.
Mõnikord vaikse küsimusena:
„Kas see, kuidas ma elan, olen tõesti mina?“
Õpilane: Aga hiilguserüü?
Õpetaja naeratas.
Õpetaja: Võib-olla on see see, mille saad tagasi siis, kui lõpetad püüdmise olla keegi teine.
Elutarkuse suunamuutus
Enda parandamisest — enda mäletamiseni
Me veedame vahel suure osa elust küsides: „Kelleks ma peaksin saama?“
See vana tähendamissõna pöörab küsimuse ümber: „Mida olen ma enda juures unustanud?“
Võib-olla pole kogu teekonna mõte endale aina uusi kihte lisada.
Mõnikord tuleb hoopis midagi maha võtta: võõrad ootused, vanad hirmud,
rollid, maskid, uskumus, et pead olema keegi teine.
Kuni hakkab nähtavale tulema see, mis oli nende all kogu aeg olemas.
Tarkusehetk
Me kõik võime mõnikord võõral maal uinuda.
Võime unustada, mida väärtustame.
Võime elada teiste ootuste järgi.
Võime hakata pidama oma rolle iseendaks.
Aga elu saadab aeg-ajalt kirju koju.
Küsimus on, kas märkame neid.
Mõttetera: Mõnikord ei ole sul vaja leida uut iseennast. Sul on vaja meenutada seda, kelle sa teel olles unustasid.
Õpilase taipamine
„Võib-olla pole minu küsimus enam: „Kes ma peaksin olema?“
Võib-olla on küsimus: „Mis on minu pärl — ja kas ma mäletan veel, mille pärast ma teele tulin?“
Lõppmõtisklus
Pärl võib olla peidus sügaval.
Tee võib olla pikk.
Ja inimene võib ennast vahepeal unustada.
Kuid vana tähendamissõna jätab meile ühe lootusrikka mõtte: unustamine ei tähenda, et see, kes sa oled, oleks kadunud.
Mõnikord piisab ühest kirjast.
Ühest äratundmisest.
Ühest hetkest, mil miski sinu sees sosistab: „Ärka. Pea meeles.“
„See, mida sa otsid, otsib sind.“
— Rumile omistatud mõte
„Kes vaatab väljapoole, näeb und; kes vaatab sissepoole, ärkab.“
— Carl Gustav Jung
„Pea meeles pärlit, mille pärast sind saadeti.“
— „Hümn pärlile“ („Hümn Hiilguserüüle“), varakristlik pärimus
⚪ Vana tarkus. Uus lugu. Sinu enda taipamine.