Elas kord inimene, kes oli terve elu otsinud tĂ€hendust. Ta Ă”ppis, töötas, kogus teadmisi ja auhindu. Tema pĂ€evad olid tĂ€is tegevust, aga ööd â kummalist tĂŒhjust.
Ăhel hetkel, kui kĂ”ik tundus saavutatud, tundis ta vĂ€simust, mida ei parandanud uni, ega vaikust, mis ei toonud rahu.
Ăhel varahommikul, peaaegu kogemata, lĂ€ks ta metsa.
Ta ei otsinud midagi â ta lihtsalt kĂ”ndis. Ja Ă€kki ta mĂ€rkas: pĂ€ikesekiired tilkusid lĂ€bi lehtede, maapind oli vetruv ja soe, rĂ€hn toksis kauguses, ja tema sĂŒda⊠vaikis esimest korda rahus.
Ta istus kÀnnu peale ja tundis, et kÔik, mida ta oli otsinud mujalt, oli alati siin olnud.
Mitte sÔnades. Mitte saavutustes. Vaid selles hetkes, kus ta kuulub tagasi.
Ja ta taipas: đż Loodus ei kĂŒsi temalt midagi. đż Aga ta meenutab talle kĂ”ike: kes ta on, kust ta tuleb ja kuidas elada tasakaalus.
đVahel otsime elu mĂ”tet kaugelt, aga tegelikult on see peidus puulehes, vaikuses ja meie hingetĂ”mbes metsas.
Harmoonia loodusega on tagasitulek iseendasse. Mitte eesmĂ€rk vĂ€ljas, vaid Ă”rn meeldetuletus seest: sa oled osa tervikust â ja siin on sul alati kodu.đ€