Aastakümneid tagasi elas mees nimega Eduard, kelle süda oli täis unistusi ja ideaale. Ta oli tark, südamlik ja sihikindel, kuid tal oli üks probleem – ta otsis täiuslikkust.
Kui ta oli noor, unistas ta naisest, kes oleks ideaalne igas mõttes – kaunis ja tark, hell ja tugev, rõõmus ja mõistev, täiuslik igal hetkel. Ta uskus, et kui ta otsib piisavalt kaua, leiab ta selle naise.
Aeg möödus, ja Eduard kohtas palju imelisi naisi.
Üks oli sügava hingega, kuid liiga vaikne.
Teine oli särav ja kaunis, kuid tema huumor ei sobinud tema omaga.
Kolmas oli hell ja hooliv, kuid mitte nii sihikindel, kui ta oleks soovinud.
Ja nii ta otsis edasi… ikka ja jälle leidis ta väikese vea, väikese puudujäägi, mis tegi ta rahutuks.
Kui ma leian selle ÕIGE, ei pea ma kahtlema ega kohanema. Kõik peab olema täiuslik!
Aga elu ei mängi täiuslikkuse reeglite järgi.
Aeg möödub… ja ta jääb üksi
Eduard ei märganud, et tema noorus kadus kiiremini, kui ta arvas.
Tema sõbrad abiellusid, said lapsed, jagasid elu ja armastust.
Aga tema? Tema otsis ikka veel.
Aastad veeresid, juuksed hallinesid, ja ühel hetkel avastas ta, et ta on vanamees, kes istub oma kodus üksinda, meenutades neid naisi, kelle ta oli tagasi lükanud.
Ja siis, kui ta oli 90-aastane ja surivoodil, küsis temalt üks vana sõber: “Eduard, miks sa kunagi ei abiellunud? Miks sa alati üksinda jäid?”
Vana mehe silmad täitusid pisaratega. Ta vastas vaikselt: “See polnud nii, et ma ei leidnud täiuslikku naist. Ma leidsin.”
Sõber vajus üllatusest istuma.
“Aga miks sa siis temaga ei abiellunud?”
Eduard sulges hetkeks silmad ja sosistas:
“Sest ka tema otsis täiuslikku meest…”
Ja just sel hetkel mõistis ta lõpuks oma elu kõige suuremat eksimust. Ta oli otsinud täiuslikkust, aga kaotanud armastuse.
Moraal:
Täiuslikkust pole olemas – on ainult inimesed, kes on päris. Armastus ei ole tingimuste rida, vaid valmidus näha inimest sellisena, nagu ta on. Kui sa otsid täiuslikkust, võid kaotada kõik selle, mis on päriselt väärtuslik.
Kas oled tundnud, et vahel ootad inimestelt liiga palju? Mis aitas sul näha armastuse ilu selle ebatäiuslikkuses?
