Metsade vahel kasvas noor tammepuu. Ta sirutas oma oksad taeva poole, igatsedes puudutada tähti, kuid tundis end väiksena ja tühisena.
„Miks ma ei ulatu kõrgemale?“ küsis ta vanalt, laiaoksaliselt tammelt enda kõrval.
Vana tamm naeratas rahulikult. „Kas sa arvad, et väärikus peitub ainult kõrguses?“
Noor tamm vaikis. Ta arvas, et suurus ja jõud teevad temast midagi enamat.
Vana tamm jätkas: „Vaata enda juuri. Mida sügavamale need ulatuvad, seda kõrgemale sa saad tõusta. Kui sa tahad tähti puudutada, pead sa kõigepealt olema kindlalt maa küljes, tundma oma olemust ja mõistma, miks sa kasvama pead.“
Noor tamm vaatas oma juuri ja mõistis – püüdlus kõrgemale ei tähenda ainult taeva poole sirutamist, vaid ka juurdumist oma tõelisse olemusse.
Ja nii kasvas ta edasi – tugevamana, tasakaalukamana. Ja kuigi ta ei puudutanud kunagi tähti, oli nende valgus alati tema lehtede vahel, sest ta mõistis lõpuks, et inimväärikus ei seisne ainult kõrguses, vaid ka sügavuses.