Aegade hämaruses, kus sõnad vaikisid ja valgus rääkis vaiksemat keelt, kandusid edasi õpetused, mis ei tuhmunud koos nende andjatega. Iga põlvkond on kui tulihoidja – mitte üksnes selleks, et valgust näha, vaid et valgust edasi anda. „Tule hoidja eelmistest sädemetest“ ei tähenda ainult tarkuse talletamist, vaid vastutust selle sügavuse kandmisel järgmistele. Sellest vaiksest südametule vahetusest sünnib elutarkus, mis ei vanane – vaid püsib, nii kaua kui on neid, kes hoiavad tuld.
Dialoog: Õpetaja ja õpilane
(Vaikne kõrbetempel. Tuhat aastat vanad kivid. Tulekuma. Õpetaja istub kivisel astmel, õpilane tema vastas, tulesäde nende vahel.)
Õpilane: „Õpetaja… Miks ma tunnen vahel, et mu valgus pole piisav? Et see säde, mis minus on, on liiga nõrk?“
Õpetaja: „Sest sa võrdled oma tuld leegiga, mille keegi teine on ammu süütanud. Kuid sa unustad, et seegi tuli sai alguse sädemest.“
Õpilane: „Kas iga säde on siis põlvkondade kingitus?“
Õpetaja: „Jah. Me ei kanna mitte ainult oma valgust, vaid ka eelnevate valguse jälgi. Iga mõttetera, mida jagame, on kellegi palve, kellegi taipamine, kellegi vaikus.“
„Kui sa hoiad tuld, mida pole ise süütanud, tee seda aukartusega.“ „Tarkus ei kao – ta liigub inimeselt inimesele, südamest südamesse.“ „Kui me ei aita tuld edasi kanda, kustub maailmas üks valguse allikas.“
Õpilane: „Kas ma olen siis tulekandja?“
Õpetaja: „Sa oled rohkemgi. Sa oled sillaks kahe maailma vahel – nende, kes on olnud, ja nende, kes tulevad.“
Õpilane (vaikselt): „Ma tahan olla seda väärt.“
Õpetaja (pannes käe tema õlale): „Ole siis valgus seal, kus pimedus ootab. Ja ära unusta, kelle sädemest su tuli pärit on.“
„Tule hoidja ei karda pimedust – ta teab, et tuli ei kuulu talle, vaid on talle usaldatud.“ „Me ei vali, kust valgus tuleb. Aga me valime, kas hoiame seda edasi.“ „Ajatu valgus liigub aegade kohal. Sina oled selle teekonna lõik.“
(Kauge tuulehoog kustutab lähedal oleva särava söe. Õpetaja võtab oma tulest killu ja ulatab selle õpilasele. Tuleleek elustub uuesti.)
Õpetaja: „Nüüd on sinu kord.“
See lugu ei räägi ainult tulest – vaid vastutusest. Vastutusest mäletada, kust me tuleme, ja valgustada teed neile, kes järgmisel sammul. Tarkus ei ole trofee ega medal – see on tuli, mis vajab kandjat. Ja kui me teame, et me ise pole seda leeki loonud, vaid oleme selle pärinud, siis hakkame elama aukartuse, tänulikkuse ja edasiandmise tarkuses.
Olgu igaüks meist tule hoidja, mitte ainult valguse nautija. Olgu meis julgus mäletada, kelle sädemest meie tuli pärineb, ja süda, mis tahab seda tuld edasi kanda – vaiksel, ausal, elaval viisil. Ajatu tarkus ei vaja ilutulestikku – see vajab kandjat. Sina oled see kandja. Hoiad leeki. Ja kui päev kord hämardub, ulata tuli neile, kes sind kuulavad.
„Me ei ole leegid iseeneses – me oleme leegikandjad ajatus rivis, mille valgustab mõttevägi, mis ei kustu.“
#Elutarkusevahetus