Universumi sosin

Ühel õhtul, kui taevas oli kaetud tuhandete tähtedega, istus naine mäe otsas ja vaatas lõpmatusse. Ta oli tulnud sinna otsima vastuseid oma elu kõige sügavamatele küsimustele – miks ta siin on ja mida universum temalt ootab.

Ta sulges silmad ja hingas sügavalt. Kõikjal tema ümber valitses vaikus. Kuid siis, peaaegu kuuldamatult, kostis tuule sosin, mis tundus tulevat otse tähistaevast.

“Kes sa oled?” küsis ta pehmelt.

“Ma olen universum,” vastas hääl tema sees. “Olen kõikjal ja sinu sees.”

“Aga miks ma tunnen end mõnikord nii kadununa?” küsis naine.

“Sest sa otsid väljast seda, mis on alati olnud sinu sees,” vastas universum. “Ma ei ole kaugel, ma olen iga su mõtte, tunde ja hingeõhu sees. Sa oled osa minust, nagu mina olen osa sinust.”

Naine avas silmad ja tundis, kuidas temast voogas läbi sügav rahu. Ta mõistis, et vastused, mida ta oli otsinud, ei tulnud sõnades ega tegudes. Need tulid vaikuses ja usus. Universum oli alati temaga – peegeldades tagasi tema unistusi, hirme ja armastust.

Ta vaatas üles tähtede poole ja naeratas. Ta ei olnud enam kadunud. Ta oli osa lõputust tantsust, osa lõpmatust loost.

Ja see teadmine oli piisav.

Universum räägib nendega, kes on valmis kuulama. Vaata oma südamesse, ja leiad, et oled alati olnud ühendatud kõige suuremaga.