Sokrates on kord tabavalt öelnud: Elu on imeline ja helde, kui teod ja mõte üksteist lakkamatult toetavad.”
Elas kord väikeses linnas noor naine, kes armastas üle kõige roose. Aeda oli ta istutanud mitmeid roosipõõsaid, igaüks erinevat värvi ja sordiga. Naine veetis päevi oma aias, imetledes nende ilu ja hoolitsedes nende eest.
Noor naine oli alati tundnud ebakindlust enda suhtes. Ta kipus ennast pidevalt võrdlema oma sõprade ja naabritega, tundes kas kadedust nende edu üle või rahulolematust oma saavutuste pärast. Ühel päeval, kui ta aias jalutas, märkas ta, et üks roosipõõsas oli täies õites, samas kui teine oli alles alustamas oma õitsemist. Kuigi ta teadis, et mõlemad roosid olid terved ja kaunid, leidis ta end mõtlemast, miks üks õitseb intensiivsemalt kui teine.
Samal õhtul, kui noor naine oma aeda kastis, tuli tema juurde vana tark naine, kes oli tuntud oma sügava elutarkuse poolest. Näinud noore naise murelikku ilmet, küsis tark naine: “Mis sind vaevab, kallis laps?”
Noor naine vastas: “Ma armastan oma roose, kuid tunnen kurbust, et üks neist pole nii kaunis ja õites kui teine. Kas ma ei ole nende eest piisavalt hästi hoolitsenud?”
Tark naine naeratas ja ütles: “Iga roos õitseb omal ajal ja omal moel. Nende õitsemine ei sõltu ainult hooldusest, vaid ka looduslikest tsüklitest. Üks roos võib praegu olla täies õites, teine aga alles alustab õitsemist, kuid mõlemad on täpselt sellised, nagu nad peaksid olema. Kas see, et üks õitseb intensiivsemalt, teeb teise vähem väärtuslikuks?”
Noor naine raputas pead. “Muidugi mitte, nad on mõlemad kaunid ja erilised.”
Tark naine jätkas: “Sama kehtib ka inimestega. Igaüks meist on ainulaadne ja eriline, oma elutee ja arenguga. Kui sa võrdled ennast teistega, unustad sa ära oma unikaalsuse ja ilu. Iga kord, kui sa võrdled ennast kellegagi, nõrgeneb su side oma sisemise Jumalaga, oma tõelise olemusega. Me kõik oleme Jumala looming, igaüks oma ilu ja eripäraga, täpselt nagu roosid sinu aias.”
Noor naine mõtles sügavalt tarkade sõnade üle. Ta mõistis, et nagu roosid, ei peaks ka inimesed end üksteisega võrdlema. Igaüks on oma õitsemise staadiumis ja oma teekonnal. Sellest päevast alates püüdis naine lõpetada enda võrdlemise teistega. Ta keskendus omaenda kasvule ja sisemisele rahule, võttes igast päevast kaasa õppimisvõimalusi ja rõõmu.
Noore naise aed õitses iga aastaga aina kaunimalt ja ta õppis nägema ilu igas roosis, olenemata selle õitsemisajast. Ja nii nagu tema roosid, leidis ka noor naine sisemist rahu, kui ta lakkas end teistega võrdlemast ja hakkas hindama omaenda unikaalsust ja väärtust.
