Tommy Hellsten on kord ütelnud: “See, kes on palju andeks saanud, on ka palju armastanud”.
Sa võid arvata, et olemaks võimeline andestama, on kõigepealt vaja saada vabandus, kuid tegelikult ei ole vabandustel midagi pistmist andestamisega ega selle tulemusel saavutatava vabandusega. Kui vaatad oma elu tagasi, võid näha, et mõnikord oled kaubelnud kelleltki välja vabanduse, ent leidnud siis, et see polnud “õige” või see polnud “piisavalt hea” või ei tundunud sulle siiras. Ta ei pruukinud mõelda, et ta teeb midagi valesti, ja uskus hoopis, et tema elu muutub veidi lihtsamaks, kui ta ütleb, et tal on kahju. Sina said oma vabanduse kätte, kuid valu kummitas sind jätkuvalt edasi. Ja sinu suhe ei muutunud. Meie suunas saab tulla tõeline vabandus siis, kui oleme heastanud või parandanud vea iseendas – tõendades, et meis on toimunud nihe. Me ei saa parandada asjaolusid iseenda ja teiste inimeste vahel, kui me pole parandanud neid kõigepealt iseendas. Kõik lahendused suhtes leiavad aset meie sees, mitte meie vahel, misjärel leppimine on loomulik ja vältimatu. Probleemid lakkavad eksisteerimast. Seega vabandus on kirss tordil – seda on võib-olla tore saada, kuid see pole vajalik.
