Ta ei saanud alati aru, kust see tuli tuli. Mõni olukord, mõni pilk, mõni sõna – ja ta oli jälle täis protesti, vastupanu, raevu.
Ühel päeval, pärast järjekordset plahvatust, istus ta vaikuses.
Ei olnud enam kedagi, kellele vastata.
Ei olnud enam kedagi, kelle peale vihastada.
Ainult tema ise.
Ja seal, selle vaikuse keskel, tuli temasse lause: “Kui sa vihastad, siis sa ei võitle teisega. Sa võitled endaga.”
See lause jäi kajama. Ta ei saanud sellest alguses päriselt aru. Aga ta teadis, et see on oluline. Ta hakkas jälgima – mis tunne on see, mis viib raevuni? Kus see algab? Mida ta kaitseb?
Aja jooksul sai ta aru, et tema viha oli kilp. See kilp oli sepistatud solvumistest, kunagistest haavadest, valudest, mida ta ei olnud lubanud endal tunda.
Iga kord, kui ta tundis end haavatavana, oli lihtsam plahvatada kui tunda.
Lihtsam suruda eemale kui lubada ligi.
Lihtsam tõugata kui tunnistada, et midagi temas endas vajab hoolimist.
Ta sai aru: “Ma ei vaja enam kaitset. Ma ei pea ennast enam kaitsma omaenda elu eest.”
Ta hakkas harjutama vaikust raevu asemel.
Vaikus ei olnud allaandmine – see oli kuulamine.
Ta hakkas vaatama inimest, kelle peale ta vihastas, ja küsima: “Mida ma tegelikult kardan? Mida ma tegelikult tunnen?”
Ja tasapisi hakkas tema sees muutuma midagi.
Raev, mis kunagi oli kõrvetav, muutus vaikseks jõeks, mis voolas minema…
koos vanade kaitsete, vanade lugude ja vanade sõdadega.
Ta ei muutunud nõrgemaks.
Ta muutus tervemaks.
Kergemaks.
Pärisemaks.
Ühel päeval, kui keegi ütles midagi, mis varem oleks temas tule süüdanud, ta ainult vaatas. Ja naeratas endamisi. Ta mõistis, et see ei puudutanud teda enam. Ta oli endaga rahu teinud. Ta oli iseenda sõber.
sa kohtad osa endast, mis vajab tervendust.
Raev on vastupanu, mis sünnib vanast valust.
Aga kui sa kuulad seda valu ilma hukkamõistuta, siis sa tervened.
Ja selles vaikuses oled sa ühtaegu õpetaja ja õpilane.
Ja lõpuks – oled sa jälle üks kõiksusega.
Rahu sees.
