Ühes merelähedases külas räägiti kunagi loost, mida vanaema kord lapsele sosistas — lugu naisest, kes istus igal kevadel samale pingile, vaatega rahutule merele. See oli see sama pink, kus kaks inimest kord vaikuses lubasid, et nad ei taha enam kunagi lahus olla.
Nad kohtusid hilja, nagu kohtuvad hinged, kes on varem pidanud rändama. Igal ühel oli kaasas oma elu — armid, vaikused, pettumused. Nad ei lubanud üksteisele igavikku. Nad lubasid midagi sügavamat: ausust, hoolt, kohalolu. Ja just see sidus nende elud vaikseks kooskõlaks.
Mees õpetas naisele, kuidas kuulata vaikust — mitte vaikust, mis on tühi, vaid seda, mis räägib. Naine õpetas mehele, kuidas naerda isegi siis, kui südames on pilv. Nad ei rajanud lossi, kuid nad ehitasid hommikuid, kus kohvitassides auras vaikne mõistmine.
Kui mees ükskord vaikseks jäi – mitte solvunult, vaid igaveseks – kandis meri tema viimased sõnad endas edasi. Kuid enne lahkumist oli ta öelnud:
„Kui tuleb päev, mil mind enam pole, kirjuta mulle kiri. Üksainus. Pane sinna kõik, mis jäi ütlemata.“
Naine arvas, et see päev ei tule. Aga elu ei küsi meilt luba.
Ja kui lõpuks see päev tuli, istus ta vanale pingile, meri seltsiks, tuul tema juustes, ja kirjutas:„Sina, kes kord puudutasid mu hinge –
Ma räägin sinuga igal hommikul.
Kui panen su vana kampsuni õlgadele, loodan, et tunned.
Sa ütlesid, et armastus võib olla igavene. Ma ei uskunud.
Nüüd usun. Sest kuigi sind pole, ei kao see tunne.
Ma armastan sind. Endiselt. Ja alati.“
Ta voltis kirja aeglaselt, nagu oleks ridade vahele mähitud kõik, mis jäi südamesse. Ta ei saatnud seda teele. Ta jättis selle tuulele ja meretuulele — sest pärimuse järgi kannab meri alati ära need sõnad, mis südamest kirjutatud. Ja tuul sosistas vastu:
„Ma mäletan.“
Vanad inimesed rääkisid, et iga kord, kui keegi istus sellele pingile ja vaikis, võis tunda soojust, nagu keegi hoiaks kätt. Ja öeldakse, et mõnikord on armastus kõige elusam siis, kui ta elab puudutamatult — igavikus.
Sest pärimuse järgi — kui me jääme teineteisesse alles, siis me ei kao iial.
„Viimane kiri“ on südamlik pärimuslugu naisest, kes kaotas armastatu, kuid kelle side kadunuga ei katkenud kunagi. Läbi vaikuse, mälestuste ja südames kirjutatud kirja mõistab ta, et armastus ei lõpe surmaga — see muutub nähtamatuks, kuid jääb elavaks. Lugu räägib hilisest, aga sügavast armastusest, aususest, igatsusest ja sellest, kuidas kaotus võib kanda endas elu jätkuvat valgust.
Vanad hinged teadsid rääkida: „Kui armastus on ehtne, ei lõpe see kunagi — ta lihtsalt vahetab asupaika. Üks osa jääb sinna, kus südamed kohtusid, ja teine liigub kaasa igavesse vaikusesse.“
„Tõeline armastus ei lõpe surmaga. Ta jääb meiega – igas tuules, igas vaikuses, igas hommikus, mida me koos jagasime.“
(Eesti pärimuslik mõttetera
„On olemas vaikusi, mis räägivad rohkem kui kõik öeldud sõnad. Sellises vaikuses elab armastus edasi.“
(Tundmatu allikas)
„Me ei kaota neid, keda armastame. Nad kõnnivad meie kõrval nähtamatult, kuid alati olemas.“
(Pärimuslik ütlus)
„Kui me jääme teineteisesse alles, siis me ei kao iial.“