đȘ¶ Sissejuhatus â vana hĂ”be ei tuhmu
Eesti vanasĂ”na on nagu vana hĂ”be â ta ei sĂ€ra valjusti, aga peab aega.
VanasĂ”na ei ole sĂŒndinud raamatulaua taga, vaid pĂ”llul, rehe all, merel ja köögilaua ÀÀres.
Ta on kogemusest tihenenud tarkus, mis ei vaidle ega Ôigusta,
vaid nÀitab.
Ăeldakse, et vanasĂ”na on tark ja vanasĂ”na ei valeta.
Ta ei paku lohutust, vaid selgust.
Ja just seepÀrast kÔlab ta vahel karmilt.
Kadedusest rÀÀkides ei manitse eesti vanasÔna,
vaid hoiatab.
Ta ei sĂŒĂŒdista inimest, vaid paljastab nĂ€htuse,
mis sööb vaikselt nii hinge kui elu.
đȘđȘ Eesti vanasĂ”nad kadedusest
Viha vÔtab vilja maast, kadedus kalad merest.
Kade ei saa ilmaski Ônnelikus.
Kade langeb ikka iseenese mÔÔga tÔttu.
Kadedus kaabib iseennast ja ihnus imeb ise oma rammu.
Kadedal ei kasva kapsad.
Kadeda koda ei suitse, Ôela au ei Ôitse.
Viha vÔtab ja kade kaotab.
Kade kaob Àra, karvad jÀÀvad suitsema.
Teise suus nÀib iga pala suurena.
VÔÔra pÔld ei lÀhe kunagi hukka.
đŸ LĂ”ppsĂ”na â kadedus ei vaata vĂ€lja, vaid sisse
Eesti vanasĂ”na ei ĂŒtle, et teisel ei oleks rohkem.
Ta ĂŒtleb, et kadedus ei lase nĂ€ha, mis on endal.
Kadedus ei sĂŒnni teise Ă”nnest, vaid oma rahulolematusest.
Ta ei riku mitte vÔÔrast pÔldu, vaid kuivatab oma maa.
Ja seepÀrast Ôpetab vanasÔna vaikselt: Àra vaata liiga kaua teise kaussi, sest oma supp jahtub.
Kes hoolitseb oma pÔllu eest, ei pea kartma vÔÔra viljakust.
Ja kes hoiab oma sĂŒdame soojana, selle koda suitseb ka vaiksel ajal.

