Elu toob meid sageli olukordadesse, kus kellegi sĂ”na vĂ”ib meie sĂŒdamesse torkida nagu nĂ”el. Aga kĂŒsimus on: kas see, mida öeldi, on tegelikult tĂ”de, vĂ”i on see lihtsalt peegeldus ĂŒtleja enda meelest? Siin algabki tarkuse tee â mitte kiirustades uskuda iga sĂ”na, vaid Ă”ppida nĂ€gema, kust see tuleb ja kuhu see tegelikult kuulub.
đDialoog Ă”petaja ja Ă”pilase vahel
Ăpilane: Ăpetaja, ma kuulsin, kuidas ĂŒks inimene ĂŒtles: âMu emale ei meeldinud, kuidas sa teda aitasid.â Need sĂ”nad tegid mu sĂŒdamele vĂ€ga haiget. Ometi tean, et ta ema oli alati Ă”nnelik ja tĂ€nulik, kui teda kĂŒlastasin. Kuidas saab nii hĂ€bematult öelda?
Ăpetaja: See, mida sa kogesid, on sĂ”nade peegel. Platon ĂŒtles: âMe nĂ€eme mitte ainult maailma, vaid ka omaenda mĂ”tete peegeldust.â See inimene ei rÀÀkinud sinu emast, vaid oma sisemisest peeglist.
Ăpilane: Aga miks tundus see nii tĂ”ene ja pani mu sĂŒdame valutama?
Ăpetaja: Sest iga sĂ”na puudutab meis midagi. Marcus Aurelius tuletas meelde: âMeie elu on see, millest meie mĂ”tted selle teevad.â Kui keegi toob meie ette terava sĂ”na, hakkame seda mĂ”tlema ja kordama, ning nii saab sellest hetkeks meie enda mĂ”te. Kuid see ei tĂ€henda, et see oleks tĂ”de.
Ăpilane: Nii et ma ei peaks vĂ”tma seda isiklikult?
Ăpetaja: Just. Epiktetos ĂŒtles: âSind ei hĂ€iri mitte sĂŒndmus ise, vaid sinu arvamus sellest.â Kui sa usud, et see on sinu vastu, siis see haavab. Kui aga mĂ”istad, et see on teise inimese sisemine vari, siis kaotab see oma jĂ”u.
Ăpilane: Aga mida siis uskuda, kui teised minu kohta midagi ĂŒtlevad?
Ăpetaja: Usu seda, mida tead oma sĂŒdames. Buddha Ă”petas: âKĂ”ik, mis me oleme, tekib meie mĂ”tetest.â Kui sa toidad oma sĂŒdames rahu ja headust, siis peegeldub see ka su tegudes. Ja piiblis on öeldud: âSĂŒdame kĂŒllusest rÀÀgivad suu sĂ”nad.â (Mt 12:34). Kui tema ema sĂŒda oli tĂ€idetud rÔÔmuga, siis see oli tema tĂ”eline sĂ”na, isegi kui keegi pĂŒĂŒdis seda varjutada.
Ăpilane: Nii et ma peaksin eristama inimese ja isiksuse?
Ăpetaja: VĂ€ga Ă”igesti mĂ€rgatud. AlavÀÀristaja vĂ”i kriitik on isiksus, mitte inimene ise â muster, mis rÀÀgib tema enda haavadest. Laozi ĂŒtles: âKes teab, ei rÀÀgi. Kes rÀÀgib, ei tea.â Kui su sĂŒda jÀÀb vaikseks ja rahulikuks, siis ei pÀÀse need mustrid su hingele ligi.
đVahepeegeldus: SĂ”nad vĂ”ivad olla teravad, kuid nad ei saa muuta seda, mis on tĂ”si. Iga sĂ”na on vaid peegelduse kaja â mĂ”nikord sinu valguse, mĂ”nikord teise varju. Tarkus on Ă”ppida nĂ€gema, mis kuulub sinule ja mis mitte.
đKokkuvĂ”te: Elu on tĂ€is peegeldusi. MĂ”ni neist on selge kui allikavesi, mĂ”ni hĂ€gune nagu muda. Me ei saa alati valida, mida teised ĂŒtlevad, kuid me saame alati valida, milliseid sĂ”nu me oma sĂŒdamesse jĂ€tame. Nagu Seneca ĂŒtles: âPole inimest, kes oleks juhuslikult targaks saanud.â Tarkus sĂŒnnib sellest, et eristad peegeldust tĂ”est.
đLĂ”ppsĂ”na: Kui jĂ€rgmine kord kuuled sĂ”nu, mis sind haavavad, peatu hetkeks ja kĂŒsi endalt: âKas see on peegel, vĂ”i on see tĂ”de?â Sinu sĂŒdame rahu ja vÀÀrikus on tĂ”eline peegel, mis nĂ€itab alati sinu tĂ”de. đżđ
#elutarkusevahetus

