Ăpetaja ja Ă”pilane jalutasid mööda vaikset metsa, kus öö hakul sĂŒttisid tĂ€hed. Ăpilane tĂ”stis pilgu ja kĂŒsis:
đšâđ Ăpilane: Ăpetaja, universum tundub nii lĂ”putu, et ma ei suuda teda mĂ”ista. Kuidas ĂŒldse aru saada, kuidas ta toimib?
đšâđ« Ăpetaja: Rumi on öelnud: âUniversum ei ole vĂ€ljaspool sind. Vaata oma sĂŒdamesse ja sa leiad kogu maailma saladused.â
Kas sa arvad, et saladus peitub tĂ€htede kauguses vĂ”i sinu enda sĂŒdames?
đšâđ Ăpilane: Kas siis mina olen osa universumist, mitte ainult selle vaatleja?
đšâđ« Ăpetaja: Just. Carl Sagan tuletas meelde: âMe ei ole mitte ainult universumis, vaid universum on meis.â MĂ”tle, kas sinu hingamine ei ole sama rĂŒtm, mis jĂ”e vool vĂ”i tuule laul?
đšâđ Ăpilane: Aga miks universum tundub vahel nii erapooletu? Ta ei hooli, kas ma olen Ă”nnelik vĂ”i Ă”nnetu.
đšâđ« Ăpetaja: Epiktetos vastaks: âUniversum ei karista ega premeeri, ta peegeldab.â Kui viskad kivi vette, tekivad lained â mitte kĂ€ttemaksuks, vaid seaduse tĂ”ttu. Nii töötab ka pĂ”hjus ja tagajĂ€rg. Piibel kinnitab: âKĂ”ik, mis inimene kĂŒlvab, seda ta ka lĂ”ikab.â (Gl 6:7)
Kas see ei tÀhenda, et sinu valikutel on alati kaja?
đšâđ Ăpilane: Siis pole asi juhuses, vaid minu enda mĂ”tetes ja tegudes.
đšâđ« Ăpetaja: TĂ€pselt. Marcus Aurelius on öelnud: âKĂ”ik, mis on kooskĂ”las looduse seadustega, on kooskĂ”las ka universumiga.â
Ja Eesti vanasĂ”na kinnitab: âPĂ€ike paistab kĂ”igile.â Universum ei vali lemmikuid â ta on erapooletu, kuid helde.
đšâđ Ăpilane: Kui ta on nii erapooletu, kuidas ma siis oma elu teadlikult kujundan?
đšâđ« Ăpetaja: TĂ€nulikkus on vĂ”ti. Tarkus ĂŒtleb: âTĂ€nulikkus on vĂ”nkesagedus, mis avab kĂŒlluse ukse.â Kui oled tĂ€nulik, hÀÀlestad end sellele sagedusele, kus universumi vool hakkab sind kandma.
đšâđ Ăpilane: Aga kuidas tulla toime muutustega? MĂ”nikord tunnen, et kĂ”ik laguneb.
đšâđ« Ăpetaja: Herakleitos vastas ammu: âUniversum on pidevas muutumises ja meie osa on muutuda koos sellega.â
Ja Jaapani vanasĂ”na lohutab: âĂra kahetse, et kukkusid â ka langemine on samm edasi.â
Kas ei tundu siis, et isegi murdumine vÔib olla samm uueks kasvuks?
đšâđ Ăpilane: TĂ”esti⊠siis pole universum vaenlane, vaid Ă”petaja.
Kulminatsioon
Ăpetaja vaatas tĂ€hti ja ĂŒtles: âUniversum ei kiirusta â tal on igaviku aeg.â Kuid sina, inimene, oled kui hetk tema lĂ”putus hinguses. Kui Ă”pid kuulama, siis kuuled, et âuniversum on tĂ€is muusikat, mida kuuleb vaid vaikses sĂŒdamesâ (Pythagoras).
KokkuvÔte
đšâđ« Ăpetaja: Ătle mulle nĂŒĂŒd, mida oled mĂ”istnud: kas universum on midagi vĂ€ljastpoolt vĂ”i seestpoolt?
đšâđ Ăpilane: Ta on mĂ”lemat. Universum ei ela ainult tĂ€htedes, vaid ka minus. Kui ma kuulan oma sĂŒdant ja elan kooskĂ”las, siis ma ei ole enam tema vastu, vaid koos temaga.
đšâđ« Ăpetaja: Just. Laozi sosistab meile: âKĂ”ik maailmas on seotud nĂ€htamatu niidiga.â Ja sina oled ĂŒks selle niidi sĂ”lmedest.
đż LĂ”ppsĂ”na: Universumi laul ei ole kaugelt kostev meloodia, vaid rĂŒtm, mida tunned oma hinges. Kui Ă”pid teda kuulama, ei kĂŒsi sa enam, kuidas universum toimib â vaid kuidas sina saad temaga kooskĂ”las elada.

