Kord rändas noor mees läbi mägede ja jõudis kummalise majani. Selle ukse kohal seisis kiri: „Siin näed sa inimesi sellistena, nagu nad on.“
Uudishimulikult astus ta sisse.
Esimeses toas kohtas ta vihast meest, kes hüüdis: „Sa oled rumal ja väärtusetu!“
Noormees solvus, tema süda täitus kurbusega ja ta lahkus toast.
Teises toas kohtas ta naist, kes ütles: „Sa oled imeline, kõige targem inimene, keda olen kohanud.“
Noormees naeratas ja tundis end tähtsana.
Kolmandas toas istus vana tark.
„Miks sa oled kurb?“ küsis tark.
„Üks inimene solvas mind ja teine ülistas mind. Ma ei tea enam, kes ma tegelikult olen.“
Tark tõusis ja viis noormehe peegli ette.
„Vaata seda peeglit.“
Noormees nägi iseennast.
Seejärel kattis tark peegli värviliste klaasidega.
Punase klaasi taga näis ta vihane.
Sinise taga kurb.
Kuldse taga erakordne.
„Kas sina muutusid?“ küsis tark.
„Ei,“ vastas noormees.
„Muutus ainult klaas, mille kaudu sind vaadati.“
Tark jätkas: „Nii on ka inimestega. Nende sõnad räägivad sageli rohkem neist endist kui sinust. Vihane inimene jagab oma valu. Hirmunud inimene jagab oma kartusi. Õnnelik inimene jagab oma rõõmu.
Kui sa võtad kõik isiklikult, annad teistele õiguse määrata, kes sa oled.“
Noormees jäi mõttesse.
„Mida ma siis peaksin tegema?“
Tark vastas: „Kuula inimesi, kuid ära kanna nende peegleid oma südames. Sina ei ole teiste arvamused. Sina oled see, kes sa oled ka siis, kui keegi sind ei kiida ega laida.“
Sellest päevast alates õppis noormees kuulama ilma haavumata ja vastu võtma kiitust ilma sellesse klammerdumata.
Ja kui keegi talle halba ütles, meenutas ta endale: „See on tema peegel, mitte minu tõde.“
Tarkuseiva: Inimeste sõnad on sageli nende sisemaailma peegeldus. Kui sa ei võta kõike isiklikult, jääb su süda vabaks ja rahulikuks.
Teiste arvamused võivad sind puudutada, kuid nad ei pea määrama sinu väärtust.
🌹🌹🌹