Vanad inimesed Ăźtlesid, et inimene ei sĂźnni siia maailma tĂźhja lehena.
Ta tuleb kaasa nähtamatu paunaga, milles on rþþmude ja valude jäljed, þpitud tarkused, lþpetamata laulud ja unustatud unistused.
Kord kĂźsis laps vanaemalt: âMiks ma mĂľnda paika nähes tunnen, nagu oleksin siin juba olnud? Ja miks mĂľni inimene tundub esimesest hetkest nii tuttav?â
Vanaema naeratas.
âSest hing mäletab asju, mida mĂľistus ei oska seletada.â
âKas hingel on siis oma mälu?â
âOn kĂźll. Nagu puu mäletab igat kevadet oma aastaringides, nii kannab hing endas iga armastust, iga kaotust ja iga Ăľppetundi.â
Laps mĂľtles hetke.
âKas see mälu kaob kunagi?â
Vanaema raputas pead.
âEi. Ta muutub tarkuseks. MĂľnikord räägib ta meile vaikse sisetunde kaudu, mĂľnikord unenäos, mĂľnikord siis, kui sĂźda Ăźtleb: âSee on Ăľige tee.ââ
Ja siis lisas ta: âKuula oma sĂźdant. Seal räägib sinu hingemälu â vana rändur, kes mäletab rohkem, kui sinu silmad on näinud.â
Pärimuse þpetus
Hingemälu on hinge vaikne raamatukogu.
MĂľistus kogub teadmisi, kuid hing kogub tarkust.
Rahvatarkused
âSĂźda tunneb ära selle, mida silmad alles Ăľpivad nägema.â
âHing mäletab radu, mida jalad pole veel käinud.â
âMĂľni koht tundub koduna, sest hing on seal juba kord Ăľitsenud.â
âSisetunne on hinge vana mälu hääl.â
âMida mĂľistus unustab, seda sĂźda vahel mäletab.â
Hingemälu ei ela minevikus.
Ta elab meis, et aidata meil mĂľista olevikku ja valida tulevikku.
Sest mĂľnikord ei ole kĂľige tähtsam kĂźsimus: âMida ma tean?â
vaid hoopis: âMida mu hing juba ammu mäletab?â

