âIlukirjandus on nagu moos â kĂ”ik marjad sobivad sinna sisse.â
â Urmas Vadi
TĂ€na luban ka oma elul olla selline, nagu ta pĂ€riselt on â natuke magus, natuke hapu ja vahel tĂ€iesti ettearvamatu.
Ma ei nÔua, et kÔik lÀheks minu plaani jÀrgi. MÔni pÀev on korras, mÔni pÀev sasipuntras. MÔnikord saan aru, miks miski juhtus, mÔnikord mitte.
KÔigel ei pea kohe olema seletust.
Kui teen vea, ei tee ma sellest otsust oma vÀÀrtuse kohta. Ma parandan, mida saan, Ôpin ja liigun edasi.
Kui satun kummalisse vĂ”i ebamugavasse olukorda, kĂŒsin enne Ă€rritumist: âKas siin on midagi, mille ĂŒle vĂ”iksin hoopis naeratada?â
Ma ei kasuta huumorit teise inimese haavamiseks. Kasutan seda selleks, et elu raskus ei muutuks minus raskemeelsuseks.
TĂ€na mĂ€rkan ka vĂ€ikeseid lugusid enda ĂŒmber â inimese pilku, juhuslikku kohtumist, naljakat eksitust, head sĂ”na, ootamatut hetke.
Sest vĂ”ib-olla pole elu mĂ”te peidus ainult suurtes sĂŒndmustes.
VÔib-olla toimub suur osa elust just selles, millest me tavaliselt mööda kiirustame.
đ Tarkusehetk
Ma ei pea igale kĂŒsimusele vastust leidma.
MĂ”nikord vĂ”in lihtsalt tunnistada: âMa ei tea.â
Ja jÀtta ukse lahti uudishimule.
Samuti ei pea ma olema kogu aeg tark, tubli ega laitmatu.
Ma vĂ”in olla lihtsalt inimene â vahel eksiv, vahel naljakas, vahel kurb ja vahel sĂŒdamest rÔÔmus.
đ TĂ€na vĂ”tan elu piisavalt tĂ”siselt, et sellest Ă”ppida â ja piisavalt kergelt, et mitte unustada naeratamist.
âKui elu ei lĂ€he pĂ€ris nii, nagu kirjutasid, Ă€ra viska lugu minema. VĂ”ib-olla algab just sealt kĂ”ige huvitavam peatĂŒkk.â
â Ajatu elutarkus
đ Mina ulatan mĂ”tte. Sina otsustad, kas sellest saab sinu tĂ€nane kokkulepe.

