🌿 15. juuni – Viidipäev

🌿Rahvakalendri suvine rohelusepäev

Viidipäev kuulub Eesti vanade rahvakalendri tähtpäevade hulka ning tähistab looduse täisjõudu, suve alguse küpsust ja maa haljendavat elurikkust.

🌿 Sõna „viit“ või „viid“ tähendas vanarahva keeles peent puud või vitsa — sageli noort kase- või pajuvitsa. Seetõttu seostati Viidipäeva: roheluse, noorte puude, kasvamise ja looduse elujõuga.

See oli aeg, mil: heinamaad lõhnasid, puud olid täis lehti ja maa näis olevat jõudnud oma suvise hingamiseni.

🌿 Rahvapärimused ja uskumused

Vanarahvas uskus, et Viidipäev näitab, milliseks kujuneb ülejäänud suvi.

🌿 Kui päev oli soe ja roheline, loodeti head heinaaega ja rikkalikku looduse kasvu.

Mõnes paigas toodi tuppa noori kaseoksi või vihtasid, et: tuua koju värsket eluenergiat, kaitsta kodu ja meenutada inimese sidet loodusega.

Viht ei olnud vanarahvale ainult saunatarve. Ta oli puhastumise ja tervenemise sümbol.

🌿 Viidipäev kandis endas vaikset teadmist, et inimene ei saa elada lahus loodusest.

🌿 Viidipäeva sümboolne tähendus

Viidipäev räägib kasvamisest, mis toimub tasa.

Puud ei kiirusta suureks saama.
Rohi ei võistle teiste rohukõrtega.

Kõik kasvab omas rütmis. Nii ka inimene.

Mõni sisemine muutus sünnib vaikselt: üks taipamine, üks rahunemine, üks uus algus.

Ja ühel päeval märkab inimene,
et temas on rohkem elu kui varem.

🌿 Pärimustarkused ja vanasõnad

„Roheline oks toob koju elu.“
— Eesti pärimustarkus

„Puud õpetavad kasvama vaikides.“
— Rahvalik mõttetera

„Kes loodust kuulab, õpib ka iseennast kuulma.“
— Pärimuslik tarkus

„Kõik elav kasvab valguse poole.“
— Eesti vanarahva mõte

🌿 Väike mõtisklus Viidipäevaks

Viidipäev meenutab, et inimene ei pea kogu aeg tõestama,
et ta kasvab.

Mõnikord piisab lihtsalt: olemisest, hingamisest ja valguse poole pöördumisest.

Sest ka kõige tugevam puu alustas kord väikese rohelise võrsega.

🌿🌿🌿