EbaĂ”nnestumine on sageli nagu udune aken â esmapilgul ei nĂ€e me sealt midagi head. Ent kui vaatame uuesti, puhastades oma vaateviisi ootustest ja hirmudest, vĂ”ib see osutuda aknaks sĂŒgavamale mĂ”istmisele. Vana rahvatarkus ĂŒtleb:
âKui tahad nĂ€ha tĂ€hte, oota, kuni taevas on piisavalt pime.â
Elutarkuse vahetus â Ă”petaja ja Ă”pilane
Ăpilane: Ma tunnen end lĂ€bikukkununa. Ma proovisin nii vĂ€ga, kuid kĂ”ik lĂ€ks teisiti. Ma ei tea, kas ĂŒldse oli mĂ”tet pingutada.
Ăpetaja: Kas sa tead, kuidas klaas saab sĂ€ravaks?
Ta peab enne olema katki löödud ja siis teadlikult kokku pandud.
KĂŒsimus pole selles, kas puruneti, vaid selles, kas suudad nĂŒĂŒd vaadata killust teise nurga alt.
Ăpilane: Aga ma ju tahtsin head. Miks siis elu pani mu teele nii palju tĂ”kkeid?
Ăpetaja (naeratades): MĂ”ni takistus ei tule sind peatama, vaid suunda muutma.
EbaĂ”nnestumine ei ole koht, kus loo lĂ”pp â vaid koht, kus algab uus tĂ”lgendus.
âSuurim saavutus ei ole mitte mitte kunagi ebaĂ”nnestuda, vaid iga kord pĂ€rast kukkumist taas tĂ”usta.â
â Confucius
Ăpilane: Aga ma kaotasin nii palju… aega, energiat, usaldust.
Ăpetaja: Ja mida sa vĂ”itsid?
Ăpilane (vaikselt): Ma sain teada, millele ma ei soovi enam panustada. Ma Ă”ppisin kuulama, mis minus vastu kajab.
Ma vist sain iseendale lÀhemale.
Ăpetaja: Siis oli see vÀÀrtuslik kaotus.
âKes ei kuku, see ei liigu.â
â Eesti vanasĂ”na
Piiblitarkus
âTe teate, et teie usu proovimine teeb teid kannatlikuks.â
â Jaakobuse 1:3
Jumal ei eemalda mÀgesid alati meie teelt, vaid kasvatab meis jalgu, mis suudavad ronida.
Kukkumine vĂ”ib olla taevane kummardus â vĂ”imalus Ă”ppida kummardama elu ees.
EbaÔnnestumine on nagu seeme, mis langeb mulda ja kaob silmist.
Aga just seal, varjatult, algab idu. Kui me ei pea seda surmaks, vaid kasvamise osaks, sĂŒnnib tarkus, mis ei karda katsetamist.
âElu ei kĂŒsi, kui hĂ€sti sul lĂ€heb. Elu kĂŒsib: kas oled Ă”ppinud nĂ€gema tĂ€hendust seal, kus kĂ”ik tundus mĂ”ttetu.â
â Ajatu tarkus
#elutarkusevahetus

