Aristophanese lugu armastuse sünnist
Platoni teosest“Pidusöök”
Sissejuhatus
Kui filosoofid istusid pidusöögil ja arutasid armastuse olemust, tõusis kõneleja, kes otsustas mitte rääkida kuivast filosoofiast, vaid jutustada vana müüdi.
See müüt püüdis selgitada, miks inimesed armastavad, miks nad otsivad teineteist ja miks süda tunneb vahel seletamatut igatsust.
Selle loo jutustajaks oli Aristophanes, kes rääkis, milline oli inimene ammu enne meie aega.
Lugu kadunud tervikust
„Kunagi,“ alustas ta, „ei olnud inimene selline nagu praegu.“
Inimesed ei olnud eraldi mehed ja naised. Nad olid terviklikud olendid.
Neil oli kaks nägu, neli kätt ja neli jalga.
Nende kehad olid tugevad ja nad liikusid läbi maailma enesekindlalt, nagu täiuslik ring.
Mõned neist olid mehe ja naise ühendus, mõned olid kahe mehe või kahe naise olemusega.
Nad olid tugevad, iseseisvad ja täiuslikud.
Kuid nende jõud hakkas jumalaid rahutuks tegema.
Räägitakse, et taeva valitseja otsustas nende jõudu vähendada.
Ta ei tahtnud inimest hävitada, sest inimesed austasid jumalaid ja tõid neile ohvreid.
Aga ta otsustas neid nõrgestada. Nii lõi ta inimese kaheks pooleks.
Sellest hetkest alates sündisid mees ja naine.
Armastuse algus
Kui inimene oli pooleks jagatud, juhtus midagi kummalist. Need pooled hakkasid otsima teineteist.
Kui nad kohtusid, haarasid nad teineteisest kinni ega tahtnud enam lahkuda.
Nad tundsid sügavat äratundmist, nagu oleksid nad leidnud midagi, mida nad olid kaua otsinud.
Aristophanes ütles: „Armastus on igatsus ja püüdlus terviku poole.“
Sellest ajast alates on inimesed rännanud läbi elu, otsides seda osa endast, mis kunagi kaduma läks.
See müüt ei räägi ainult mehe ja naise suhtest. Ta räägib millestki sügavamast.
Inimene tunneb sageli, et ta on poolik – nagu midagi oleks puudu.
Armastus äratab temas lootuse, et kusagil maailmas on keegi, kelle juuresolekul ta tunneb end jälle terviklikuna.
Seepärast ütles Aristophanes: „Kui inimene kohtab oma teist poolt, haarab teda sõprus, lähedus ja armastus.“
Lõppsõna
Platoni „Pidusöögi“ müüt ei ole lihtsalt romantiline lugu. See on sügav mõtisklus inimese olemuse üle.
See tuletab meelde, et armastus ei ole ainult tunne.
See on igatsus terviklikkuse järele.
Ja võib-olla sellepärast on armastus üks inimese elu kõige võimsamaid kogemusi –
sest see lubab hetkeks tunda, et me ei ole enam poolikud.
„Armastus on hinge igatsus saada jälle tervikuks.“ — Platoni õpetuse vaim