„Kui kõik välised tuled kustuvad, süttib sinu enda hinge lamp.“ — inspireeritud vanadest vaimsetest õpetustest
Inimene on alati otsinud valgust — nii sõna otseses kui ka sügavamas mõttes. Valgust, mis juhataks läbi elu pimedate ööde, kahtluste ja üksilduse. Me süütame küünlaid, otsime tarkust raamatutest, kuulame õpetajaid ja vaatame tähti, et mõista oma teed.
Aga mis saab siis, kui kõik need välised tuled kustuvad? Kui päike loojub, kuu varjub, tuli kustub ja isegi inimhääl vaikib?
See küsimus kõlab läbi aegade nagu salajane uksekoputus meie hinge: „Mis jääb, kui kõik kaob?“
Vastus ei tule lärmi seest, vaid sügava vaiksuse südamest — seal, kus on meie Kõrgem Mina, lapsepõlve siirus ja universaalne armastus, mis ei kao ka pimeduses. Seal elab valgus, mida ei saa kustutada ükski öö.
Sellest kõneleb ka järgmine elutarkuse vahetus — vestlus, mis viib meid tagasi kõige ürgsema valguse juurde, mis on alati olnud meis endis.
Elutarkuse vahetus — õpetaja ja õpilase dialoog
Õpilane: „Õpetaja, kuulsin lugu, kus kuningas küsis: „Mis valgustab inimest?“ Vastati – päike. Kui päike loojub – kuu. Kui kuu ja päike loojuvad – tuli. Kui tuli kustub – kõne.
Aga kui ka kõne vaikib ja kõik on pimedas? Mis siis valgustab inimest?“
Õpetaja: „Kaunilt küsitud. Kui kõik välised tuled kustuvad, jääb järele üks tuli, mida ei saa kustutada – sisemine valgus. See on meie Kõrgem Mina, hinge valgus, elu enda säde meis. See on valgus, mis ei sõltu päikesest ega küünlast.“
Õpilane: „Kas see valgus on sama, mida mõned nimetavad Jumalaks või universaalseks elujõuks?“
Õpetaja: „Siis peab inimene leidma valguse enda seest. Välised tuled võivad kaduda, aga hinges on küünal, mis ei kustu, kui teda hoida.
See on sinu Kõrgem Mina — sinu hing, sinu jumalik säde. See on side Loojaga ja kogu universaalse armastuse väega. See valgus ei vaja elektrit ega päikest, sest see on armastuse ja teadlikkuse tuli. Kui sul on side oma sisemise jõuga, oled vaba isegi siis, kui maailm tundub tume.“
Õpilane: „Kuidas seda sisemist valgust leida?“
Õpetaja: „Vaata enda sisse. Platon ütles: „Tarkus algab imestusest.“
Laozi õpetas: „Targad ei otsi tarkust väljastpoolt – nad kaevavad kaevu oma hinge sügavusse.“
Kui sa julged vaadata oma hinge ja küsida: „Kes ma olen?“, hakkab valgus seestpoolt särama.
Kristlik tarkus tuletab meelde: „Jumal on valgus, ja temas ei ole mingit pimedust.“ (1. Johannese 1:5)
Ja Jeesus ütles: „Armasta oma ligimest nagu iseennast.“ (Markuse 12:31) — sest armastus süütab alati valguse.
Reiki õpetab: „Valgus on kohal seal, kus on tingimusteta armastus. Kui puudutad ennast või teist hooliva kavatsusega, ärkad valguse kandjaks.““
Õpilane: „Aga kui inimene on haiget saanud ja ei leia enda sees seda küünalt?“
Õpetaja: „Siis tuleb hakata tasapisi puhastama pimedust. Nagu konstellatsioonitarkus ütleb: „Kui võtame vastu oma vanemate ja esivanemate saatuse, saab voolata armastus ja eluenergia.“
Me ei saa süüdata uut tuld, kui eitame oma juuri.
Pea meeles ka pärimustarkust: „Kodu hoiab seda, kes kodu hoiab.“ Kui hoiad oma hinge kodu — sisemist last — hoiab valgus sind tagasi.“
Õpilane: „Kas see valgus võib kaduda?“
Õpetaja: „Ei. Ta võib peituda, aga mitte kaduda. Marcus Aurelius ütles: „Elu õnn sõltub sinu mõtete kvaliteedist.“
Kui sa valid valguse — ka siis, kui oled pimeduses — hakkab ta taas helendama.
Piiblis on öeldud: „Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.“ (Psalm 119:105)
Ja reikitarkus kinnitab: „Reiki valgus puudutab eelkõige seda osa sinus, mis kunagi vajas armastust.“
Kui puudutad seda sisemist last, hakkab valgus jälle särama.“
Lõppsõna: Valgus, mida otsime, ei ole kunagi olnud ainult päikeses, kuus, tules ega isegi inimeste sõnades. Kõik need võivad kustuda, kuid inimese hing jääb.
Meis on valguse allikas, mis süttib armastuse, tänulikkuse ja teadliku kohalolu kaudu.
Me võime õppida õpetajatelt, raamatutest, reiki pehmest puudutusest, pühakirjadest või filosoofide tarkusest, kuid lõpuks on küsimus üks: Kas sa julged minna enda sisse ja süüdata seal oma valguse?
Sest siis — ka kõige pimedamas öös — tead sa teed. 