„Ahne suu tahab rohkem, kui kõht kanda jaksab.“
— Eesti pärimustarkus
Kord ammustel aegadel elas kĂĽlas pagar, kelle pirukad olid kuulsad ĂĽle maa.
Inimesed tulid kaugelt, et tema kĂĽpsetisi maitsta.
Pagar oli osav, kuid tal oli ĂĽks mure.
Ükskõik kui palju ta teenis, tundus talle alati, et sellest on vähe.
„Naabril on rohkem,“ pomises ta.
„Mina väärin rohkem.“
Ühel sügisõhtul, kui tuul ümber maja ulus, koputati uksele.
Lävel seisis võõras mees mustas kuues.
„Kuulsin, et sa oskad küpsetada,“ ütles võõras.
„Oskan küll.“
„Kas tahaksid õppida valmistama maailma kõige imelisemat pirukat?“
Pagari silmad lõid särama.
„Mida see maksab?“
Võõras naeratas.
„Esialgu mitte midagi.“
Järgmisel hommikul õpetas ta pagarile retsepti.
Pirukas tuli tõesti imeline.
Kes seda sõi, tahtis kohe veel.
Ja veel. Ja veel.
Pagar müüs neid päevast päeva.
Raha voolas sisse nagu kevadine jõgi.
Aga mida rohkem inimesed pirukat sõid, seda näljasemaks nad muutusid.
Mitte keegi ei saanud kõhtu täis.
Ka pagar ise mitte.
Lõpuks küsis ta võõralt: „Mis pirukas see on?“
Võõras naeris.
„See on kuradi pirukas.“
„Miks?“
„Sest ta ei toida kõhtu.“
„Mida ta siis toidab?“
„Isu.“
Pagar jäi vaikseks.
Ja esimest korda märkas ta, et mida rohkem ta oli saanud, seda rohkem ta tahtis.
Sellel ööl viskas ta retsepti ahju.
Järgmisel hommikul küpsetas ta vanaema vana õunapirukat.
Inimesed sõid. Naeratasid.
Ja ütlesid: „Aitab küll. Kõht sai täis.“
Pagar naeratas samuti.
Ta mõistis lõpuks midagi olulist.
Mõned asjad täidavad kõhtu.
Mõned asjad täidavad südant.
Ja mõned asjad kasvatavad ainult nälga.
Tarkusehetk
Kuradi pirukas ei ela ainult ahjus.
Vahel elab ta rahas. Vahel kuulsuses. Vahel võimus.
Vahel lõputus vajaduses saada veel natuke rohkem.
Ja mida rohkem inimene seda sööb, seda tühjemaks ta võib muutuda.
Pärimustarkus: „Kes joob mere ära, jääb ikka janusse, kui ta ei leia allikat oma südames.“
Kord küsis õpilane õpetajalt: „Õpetaja, kuidas ma tean, kas miski toidab mind või ainult minu isu?“
Õpetaja vastas: „Kui saad selle kätte ja rahu kasvab, oli see sulle hea.“
„Aga kui rahu ei kasva?“
„Siis sõid sa jälle tükikese kuradi pirukat.“
Ja õpilane mõistis, et küllus ei sünni alati sellest, kui saad rohkem.
Mõnikord sünnib küllus sellest, kui taipad, et sul on juba piisavalt. 
