🌒 Vana legend – Kuradi pirukas

„Ahne suu tahab rohkem, kui kĂ”ht kanda jaksab.“
— Eesti pĂ€rimustarkus

Kord ammustel aegadel elas kĂŒlas pagar, kelle pirukad olid kuulsad ĂŒle maa.

Inimesed tulid kaugelt, et tema kĂŒpsetisi maitsta.

Pagar oli osav, kuid tal oli ĂŒks mure.

ÜkskĂ”ik kui palju ta teenis, tundus talle alati, et sellest on vĂ€he.

„Naabril on rohkem,“ pomises ta.

„Mina vÀÀrin rohkem.“

Ühel sĂŒgisĂ”htul, kui tuul ĂŒmber maja ulus, koputati uksele.

LÀvel seisis vÔÔras mees mustas kuues.

„Kuulsin, et sa oskad kĂŒpsetada,“ ĂŒtles vÔÔras.

„Oskan kĂŒll.“

„Kas tahaksid Ă”ppida valmistama maailma kĂ”ige imelisemat pirukat?“

Pagari silmad lÔid sÀrama.

„Mida see maksab?“

VÔÔras naeratas.

„Esialgu mitte midagi.“

JÀrgmisel hommikul Ôpetas ta pagarile retsepti.

Pirukas tuli tÔesti imeline.

Kes seda sÔi, tahtis kohe veel.

Ja veel. Ja veel.

Pagar mĂŒĂŒs neid pĂ€evast pĂ€eva.

Raha voolas sisse nagu kevadine jÔgi.

Aga mida rohkem inimesed pirukat sÔid, seda nÀljasemaks nad muutusid.

Mitte keegi ei saanud kÔhtu tÀis.

Ka pagar ise mitte.

LĂ”puks kĂŒsis ta vÔÔralt: „Mis pirukas see on?“

VÔÔras naeris.

„See on kuradi pirukas.“

„Miks?“

„Sest ta ei toida kĂ”htu.“

„Mida ta siis toidab?“

„Isu.“

Pagar jÀi vaikseks.

Ja esimest korda mÀrkas ta, et mida rohkem ta oli saanud, seda rohkem ta tahtis.

Sellel ööl viskas ta retsepti ahju.

JĂ€rgmisel hommikul kĂŒpsetas ta vanaema vana Ă”unapirukat.

Inimesed sÔid. Naeratasid.

Ja ĂŒtlesid: „Aitab kĂŒll. KĂ”ht sai tĂ€is.“

Pagar naeratas samuti.

Ta mÔistis lÔpuks midagi olulist.

MÔned asjad tÀidavad kÔhtu.

MĂ”ned asjad tĂ€idavad sĂŒdant.

Ja mÔned asjad kasvatavad ainult nÀlga.

🌿 Tarkusehetk

Kuradi pirukas ei ela ainult ahjus.

Vahel elab ta rahas. Vahel kuulsuses. Vahel vÔimus.

Vahel lÔputus vajaduses saada veel natuke rohkem.

Ja mida rohkem inimene seda sööb, seda tĂŒhjemaks ta vĂ”ib muutuda.

PĂ€rimustarkus: „Kes joob mere Ă€ra, jÀÀb ikka janusse, kui ta ei leia allikat oma sĂŒdames.“

Kord kĂŒsis Ă”pilane Ă”petajalt: „Õpetaja, kuidas ma tean, kas miski toidab mind vĂ”i ainult minu isu?“

Õpetaja vastas: „Kui saad selle kĂ€tte ja rahu kasvab, oli see sulle hea.“

„Aga kui rahu ei kasva?“

„Siis sĂ”id sa jĂ€lle tĂŒkikese kuradi pirukat.“

Ja Ă”pilane mĂ”istis, et kĂŒllus ei sĂŒnni alati sellest, kui saad rohkem.

MĂ”nikord sĂŒnnib kĂŒllus sellest, kui taipad, et sul on juba piisavalt. đŸ„§đŸŒŸâ€ïž

Ostukorv