🌦️„Nutmine on hingele nagu äikesevihm. Õhk tundub pärast vihma nii imeline.“
— Bryant Harrison McGill

🌦️On aegu, mil sõnu pole, on vaid rinnus tõusev raskus ja silmadesse kogunev vesi,
millel on oma tarkus.

Nagu suvine vihm tuleb ta ootamatult —
puhastab, avab, peseb maha valu,
mis on liiga kaua kandnud vaikimise loori.

Iidne tarkus ütleb: „Süda teab, millal on aeg nutta — mõistus õpib järele alles hiljem.“

🌦️ Õpetaja ja õpilase dialoog: „Pisara aeg“

Õpilane: Õpetaja… miks ma tunnen vahel vajadust nutta, isegi siis, kui ma ei tea, mille pärast?

Õpetaja: Nutt ei vaja alati põhjendust.
On olemas aeg nutta — mitte nõrkusest, vaid hinge vajadusest.
Pisaraid peetakse nõrkuseks ainult neil päevadel, mil inimene on unustanud, et vihm kasvatab kõike elavat.

Õpilane: Aga miks mõnikord tundub, et ma ei tohiks nutta?
Et ma peaksin tugev olema?

Õpetaja: See on inimesele õpetatud karmus.
Bryant Harrison McGill ütles: „Ärge olge enda suhtes karm ega nõudlik. Lihtsalt kogege oma tundeid.“

Nutmine ei võta jõudu — ta tagastab selle.

Õpilane: Kas pisarad on tõesti märgid muutusest?

Õpetaja: Just nii.
Pisarad teatavad teie elus muutustest.
Nad on hinge valge lipp, millega ta ütleb:
„Ma ei taha enam kanda seda, mis on raske.“

Kui hing vabaneb, ilmub pärast vihma vikerkaar.
Valgus ei kao, ta lihtsalt ootab pilve taga oma aega.

Õpilane: Miks siis inimesed kardavad nutmist?

Õpetaja: Sest nad kardavad kokkupuutumist iseendaga.
Kurbus avab uksi, mida rõõm sageli ei puuduta.
Pisara kaudu näeb inimene enda tõelisust
— ilma maskita, ilma pingutuseta, ilma rollideta.

Õpilane: Aga kui nutmine tuleb liiga sageli? Kui valu ei näi lõppevat?

Õpetaja: Siis tuleb kuulata. Mitte pisaraid vaigistada, vaid nende sõnum mõista.

Nutmine on nagu äike — ta ei püsi igavesti.
Ta puhastab, mitte ei karista.
Ja ta ütleb alati midagi olulist: „Puhka, muutu, lase lahti.“

Õpilane: Nii et nutmine ei ole langus, vaid liikumine?

Õpetaja: Täpselt.
Vihm ei kuku — ta naaseb mulda, et taas tõusta.
Ka sinu pisarad naasevad sind toitma,
muutes su maapinna viljakaks uuele algusele.

🌦️Tarkusehetk – õpetajalt: „Ära karda aega, mil nutad. Pisaraid ei anta selleks, et uputada — vaid selleks, et puhastada tee valgusele.“

🌦️Õpilase taipamine: „Õpetaja… ma näen nüüd.
Mu pisarad ei ole nõrkus, vaid muutuse esimene hääl.
Kui vihm puhastab maa, siis pisarad puhastavad hinge.
Ma ei pea neid peatama — ma pean neid kuulama.“

Pärimustarkus: „Pärast vihma saab maa kergemaks.“🌦️
Nii ütleb vanarahvas — ja sama juhtub ka inimesega.

🌦️Lõppmõtisklus: Tunded on elu ilm.
Mõnikord paistab päike, mõnikord koguneb tume pilv, mis vajab lihtsalt laskmist.

Nutmine on hinge kutse vabastada ruum uuele.
Kus vihm on käinud, seal kasvab midagi pehmemat, helgemat, elusamat.

„Uskuge, et asjad lähevad paremaks.
Muutused on tulemas — nagu suvine vihm, mis peseb maha valu.“
— Bryant Harrison McGill

🌦️🌦️🌦️