Neitsimärtrite Usu, Lootuse ja Armastuse ning nende ema Tarkuse mälestuspäev
„Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus.“
— 1Kr 13:13
17. septembril mälestatakse õigeusu kirikukalendris püha Sophiat ehk Tarkust ning tema kolme tütart Pistist ehk Usku, Elpist ehk Lootust ja Agapet ehk Armastust.
Kirikupärimuse järgi elasid nad 2. sajandil Rooma riigis keiser Hadrianuse ajal. Tütred olid väga noored: Usk oli 12-, Lootus 10- ja Armastus 9-aastane.
Nende ema Sophia oli kristlane ja kasvatas oma tütreid kristlikus usus. Pärimuse järgi ei varjanud nad oma usku ning keisri ette tooduna nõuti tüdrukutelt ohvri toomist jumalanna Artemisele. Nad keeldusid oma usust loobumast ning hukati. Sophia jäi oma tütarde juurde lõpuni ja suri pärimuse kohaselt kolm päeva pärast nende matmist.
See on raske lugu. Ometi pole nende mälestus sajandeid kõnelenud ainult kannatusest.
Nende nimedest sai sõnum.
Usk ütleb: „Astun edasi ka siis, kui ma veel kõike ei näe.“
Lootus ütleb: „Pimedus ei tähenda, et valgust enam pole.“
Armastus ütleb: „Ma ei lase raskusel muuta oma südant kõvaks.“
Ja nende kõrval seisab Tarkus, mis õpetab, kuidas neid kolme oma elus hoida.
Sest usk ilma tarkuseta võib muutuda pimedaks uskumiseks.
Lootus ilma tarkuseta võib jääda ainult ootamiseks.
Armastus ilma tarkuseta võib unustada piirid.
Aga kui Tarkus hoiab käest Usul, Lootusel ja Armastusel, sünnib midagi väga ilusat:
Usk annab jõu astuda.
Lootus annab jõu oodata.
Armastus annab põhjuse jätkata.
Tarkus näitab, kuidas neid kõiki kanda.
💎 Tarkusehetk
Meilt ei nõuta nende kolme noore tüdruku saatust. Kuid nende nimed jätavad meile küsimuse: Kas säilitan usu, kui ma veel vastust ei näe?
Kas säilitan lootuse, kui tee muutub pimedaks?
Kas säilitan armastuse, kui elu teeb haiget?
Ja kas mul jätkub tarkust, et neid kolme õigesti hoida?’
Kui tee muutub pimedaks, hoia alles lootus.
Kui süda tahab sulguda, hoia alles armastus.
Ja lase tarkusel õpetada, kuidas neid kolme kanda.“
— Ajatu elutarkus 🌿