Vanad eestlased ütlesid: „Iga paik, kuhu astud, on õpetaja jalgade jälg.“
Tarkus ei tule tormates, vaid tasa – nagu sügisene udu, mis hommikul põldudele laskub. Kui oleme eksinud või seisma jäänud, on see elu viis öelda: „Peatu. Kuula. Märka.“ Me ei ole kinni, me oleme kohale kutsutud. Kutsutud muutuma. Meie esivanemad teadsid, et igal takistusel on õpetus, igal pimedusel küpsus ja igal seisakul uus algus peidus.
Õpetaja ja Õpilane – dialoog:
Ă•pilane: Miks ma tunnen, et olen kinni jäänud? Nagu tamm, mille all vool tahaks edasi, aga ei saa…
Õpetaja: Ka seismajäänud vesi ei ole surnud. Ta peegeldab. Ta puhastab. Elu hoiab meid seal, kus oleme seni, kuni hing on valmis voolama uude sängi. Iga järv oli kord vool – ja saab taas liikuma, kui allikas uuesti tärkab.
„Parem tume öö, mis õpetab, kui hele päev, mis ei mõtle.“ – Eesti vanasõna
Ă•pilane: Aga ma tahan edasi… Kas ma ei peaks murdma läbi?
Õpetaja: Läbi ei pea murdma. Peab läbi kuulama. Meie rahvas ütles: „Kes tasa sõuab, see kaugele jõuab.“ Elu ei röögi – ta sosistab. Mõni juhatus tuleb läbi vana laulu, mõni unenäos, mõni läbi hobuse kapjade hääle kruusateel. Kui oled valmis, hakkavad ka väiksed märgid kõnelema.
„Vanaema ei rääkinud palju, aga iga sõna oli nagu allika tilk – väike, aga elustav.“ – Rahvalik ütlus
Ă•pilane: Kuidas ma tean, millal on aeg liikuda?
Õpetaja: Kui sul hakkab kitsas enda sees. Kui süda ei taha enam samas rütmis. Kui unenäod ei anna rahu ja lind istub aknal igal hommikul. Siis tead – paigalseis on õpetus, aga kasv on su päris kodu.
„Kes ei muutu, see murrab iseenda vastu.“ – Eesti tarkuseterast
Ă•pilane: Aga mis siis, kui ma ei oska veel uskuda?
Õpetaja: Iga usaldus sünnib seemnest. Mõte on nagu viljatera – ta vajab vaikust, pimedust ja kannatlikkust. Ja sina oled põld. Iseenda põld.
„Tarkus tuleb tasapisi, nagu vesi kivisse.“ – Eesti vanasõna
Muutus ei tähenda, et peaksime kuhugi minema – vahel tähendab see, et tuleme endale lähemale. Kui meil on julgust istuda oma elu hetkes, nagu vanad istusid rehealuses ja vaatasid vaikuses viljapõldu, siis kuuleme: elu räägib. Iga hetk on seeme. Iga taipamine on valgus. Ja kui usume, et meis on olemas jõgi, mis tahab edasi voolata, siis ei jää me kunagi päriselt kinni. Me oleme alati teel – nähtamatu allika juhatusel.
„Tarkus ei tule tuulega – tarkus tuleb tuule vaibudes.“ – Rahvatarkus
„Kes kuuleb, see mõistab. Kes mõistab, see muutub.“ – Ütlus pärimusest
Tarkus ei ela ainult raamatutes, templites ega õpetajates – ta elab meie argipäevas, meie vaikses sisemises valmiduses kuulata ja märgata.
Meie rahvas on alati teadnud: „Kui hing on ärkvel, kuuleb ta puude sosinaid ja tunneb tuule käes tõde.“
Kui oled end tundnud seisma jäänuna, siis tea – seis on õpetus, mis kutsub suukõrvu avama.
Kui oled valmis muutuma, siis usalda – elu annab märke.
Kui tunned kutset, siis astu – isegi kui samm on väike, on see suund valguse poole.
Tarkuse allikad ei voola meist mööda – nad voolavad läbi meie. Peame vaid olema kohal, et neist juua.
„Kõik allikad saavad alguse vaikusest. Kõik jõed algavad langemisest. Nii saab ka inimene tarkust, kui ta julgeb laskuda iseendasse.“ – Pärimuslik mõttetera
Ole rahuga, rändaja. Tarkus on sinuga.