On vana pärimus, mis räägib inimestest, kes ootavad kogu elu „valget hobust“ – päästjat, täitumatut unistust või ideaalset hetke, et alles siis hakata elama. Kuid elutarkus ütleb, et ootamine võib olla lõks. Valge hobune ei pruugi kunagi tulla või tuleb ta teisel kujul, kui arvata oskame. Küsimus on selles, kas inimene märkab, et tegelik jõud on temas eneses.
Dialoog
Õpilane: Õpetaja, ma olen tihti tundnud, et mu elu pole veel päriselt alanud. Justkui ootaksin midagi – võib-olla inimest, kes tuleb ja muudab kõik. Võib-olla „prints valgel hobusel“.
Õpetaja: Sa pole ainus. Paljud ootavad. Mõni ootab armastust, mõni rikkust, mõni õiget hetke. Aga ütle mulle – kas su hing on praegu tühjaks jäänud?
Ă•pilane: Ei, mu hinges on igatsus. Aga see igatsus teeb vahel haiget.
Õpetaja: Just nimelt. Kui ootad, et keegi teine toob sulle väärtuse, annad oma jõu ära. Laozi on öelnud: „Kes teisi valitseb, on tugev. Kes iseennast valitseb, on vägev.“ Tõeline vägi ei saabu valge hobusega, vaid kasvab seestpoolt.
Õpilane: Aga miks on meis see tunne, et alles siis, kui keegi teine tuleb, muutume täielikuks?
Õpetaja: See on vana vari, mis on põlvest põlve edasi antud. Piiblis on kirjas: „Jumala riik on teie sees.“ (Lk 17:21). See tähendab, et täius ja rahu ei tule väljastpoolt, vaid peituvad juba sinu südames.
Ă•pilane: Nii et ma ei pea ootama valget hobust?
Õpetaja: Ei pea. Kui astud omaenda valgusesse, avastad, et valge hobune on alati seisnud su kõrval – ta on sinu enda vägi, sinu julgus ja sinu eneseväärikus.
Pärimustarkus
„Ära seisa värava taga oodates kuningat – ava värav ja astu ise välja omaenda teelisele vastu.“
Valge hobuse ootaja elab illusioonis, et tema väärtus sõltub millestki välisest. Kui ta aga avastab, et tõeline printsi saabumine tähendab omaenda sisemise väe ärkamist, kaob ootamine ja algab elamine.
Tõeline vabadus ja armastus ei tule kaugelt, vaid sünnivad siis, kui inimene lakkab ootamast ja hakkab iseenda printsiks.