âSĂŒgisel ei kĂŒsita enam, mida kĂŒlvad, vaid vaadatakse, mida oled kasvatanud.â
â PĂ€rimustarkusest inspireeritud mĂ”te
đ 21. september â sĂŒgisene madisepĂ€ev
SĂŒgisene madisepĂ€ev on 21. septembril. PĂ€ev on saanud oma nimetuse apostel ja evangelist Matteuse jĂ€rgi.
Rahvakalendris jĂ€i see aega, mil suvised tööd hakkasid taanduma ning loodus pöördus ĂŒha enam sĂŒgise poole. Inimene vaatas ĂŒle oma pĂ”llu, aida ja varud ning valmistus vaiksemaks aastaajaks.
MadisepÀevaga olid seotud ka vanad kombed ja uskumused.
Et suvel sÀÀsed ei sööks, maod ei kimbutaks ja pĂ”sed oleksid hĂ€sti punased, pruugiti madisepuna â punaseks tehtud jooki vĂ”i Ă”lut.
PĂ”llumeestele oli madisepĂ€ev aga ka tööde ja tavade pĂ€ev. Mitmed toimingud meenutasid vastla- ja tuhkapĂ€eva kombeid ning nende kaudu pĂŒĂŒti mĂ”jutada tulevast saaki ja majapidamise kĂ€ekĂ€iku.
đ TĂ€hendamissĂ”na âViimane vihkâ
Ăhel madisepĂ€eval lĂ€ks vana talumees koos lapselapsega pĂ”llule.
PĂ”llu servale oli jÀÀnud veel ĂŒksainus viljavihk.
âVanaisa, miks sa seda Ă€ra ei vii?â kĂŒsis laps.
âLas ta seisab veel natuke,â vastas vanaisa.
âAga saak tuleb ju kokku korjata.â
Vanaisa noogutas.
âTuleb kĂŒll. Kuid inimene peab oskama enne uut aega ka vaadata, mida möödunud aeg talle andis.â
Nad seisid vaikides pÔllu ÀÀres.
âKas hea aasta oli?â kĂŒsis laps.
âKĂ”ike oli,â vastas vanaisa. âPĂ€ikest ja vihma. MĂ”ni seeme kasvas, mĂ”ni ei lĂ€inud idanemagi. MĂ”ni asi lĂ€ks nii, nagu tahtsin, mĂ”ni hoopis teisiti.â
âKas siis halb aasta?â
Vanaisa naeratas.
âEi. Aasta ei pea andma kĂ”ike, mida inimene tahtis, et tal oleks midagi, mille eest tĂ€nulik olla.â
Ta vÔttis viimase viljavihu ja ulatas lapsele.
âNĂŒĂŒd vĂ”ime koju minna.â
đ Tarkusehetk
SĂŒgisene madisepĂ€ev tuletab meelde, et elulgi on oma aastaajad.
On aeg kĂŒlvata.
On aeg kasvatada.
On aeg koguda.
Ja on aeg lahti lasta ning tÀnada.
Me ei pea igast möödunud ajast kaasa vÔtma kÔike.
VÔtame kaasa selle, mis meid kasvatas.
Ăpime sellest, mis ei Ă”nnestunud.
TĂ€name selle eest, mis valmis sai.
Ja jÀtame pÔllule selle, mille aeg on möödas.
đ LĂ”ppmĂ”tisklus
Vanarahvas elas looduse rĂŒtmis ja teadis, et inimene ei saa lĂ”putult ainult kĂŒlvata ja teha.
Ka kogumiseks, lÔpetamiseks ja puhkamiseks peab olema aeg.
SĂŒgis kĂŒsib meilt vaikselt:
Mida oled sel aastal kasvatanud?
Mida tahad endaga kaasa vÔtta?
Ja millest on aeg lahti lasta?’
âTark ei hoia sĂŒgisel kinni lehest, mille puu on juba vabaks lasknud.â
â Ajatu elutarkusÂ
đđđ

