„Kõik muutub, miski ei hävi.“
— Ovidius, „Metamorfoosid“
Täna tuletan endale meelde, et muutumine on elu loomulik osa.
Aastaajad vahelduvad.
Lapsed kasvavad.
Inimesed tulevad ja lähevad.
Mõtted muutuvad.
Mina muutun.
Ma ei pea hoidma kinni kõigest ainult sellepärast, et see on mulle tuttav.
Mõni uks sulgub, sest tema taga õpitu on juba kaasa võetud. Mõni tee lõpeb, et ma märkaksin teist. Mõni vana mõtteviis peab taanduma, et minus saaks sündida midagi uut.
Täna ei küsi ma muutuse ees ainult: „Mida ma kaotan?“
Küsin ka: „Millele see minu elus ruumi teeb?“
Ma ei nõua endalt, et peaksin kõike kohe mõistma. Mõne muutuse tähendus saab nähtavaks alles hiljem.
Ma annan endale aega.
Nagu tilk uuristab tasapisi kivi, nii võivad ka väikesed järjekindlad sammud muuta minu elu rohkem kui üks suur otsus.
Ma ei pea täna muutma kogu oma elu. Piisab ühest mõttest, ühest harjumusest, ühest valikust või ühest sammust õiges suunas.
Ja kui elu muudab midagi, mida mina muuta ei soovinud, püüan eristada kahte asja: mida ma saan mõjutada — ja mida pean õppima vastu võtma.
Vastuvõtmine ei tähenda allaandmist. See tähendab, et ma ei kuluta kogu oma jõudu võitlusele sellega, mis on juba juhtunud.
💞 Täna luban endal kasvada välja sellest, mis mind enam ei kasvata.
Ma võtan minevikust kaasa tarkuse, kuid ei nõua, et homne näeks välja täpselt nagu eilne.
Sest võib-olla pole muutus alati millegi kadumine.
Mõnikord on see elu vaikne viis öelda: „Siit algab järgmine peatükk.“
„Ära karda muutust. Mõnikord peab vana kuju kaduma, et nähtavale saaks see, kelleks oled saamas.“
— Ajatu elutarkus
💞 Mina ulatan mõtte. Sina otsustad, kas sellest saab sinu tänane kokkulepe.