âKĂ”ik muutub, miski ei hĂ€vi.â
â Ovidius, âMetamorfoosidâ
TĂ€na tuletan endale meelde, et muutumine on elu loomulik osa.
Aastaajad vahelduvad.
Lapsed kasvavad.
Inimesed tulevad ja lÀhevad.
MÔtted muutuvad.
Mina muutun.
Ma ei pea hoidma kinni kÔigest ainult sellepÀrast, et see on mulle tuttav.
MĂ”ni uks sulgub, sest tema taga Ă”pitu on juba kaasa vĂ”etud. MĂ”ni tee lĂ”peb, et ma mĂ€rkaksin teist. MĂ”ni vana mĂ”tteviis peab taanduma, et minus saaks sĂŒndida midagi uut.
TĂ€na ei kĂŒsi ma muutuse ees ainult: âMida ma kaotan?â
KĂŒsin ka: âMillele see minu elus ruumi teeb?â
Ma ei nÔua endalt, et peaksin kÔike kohe mÔistma. MÔne muutuse tÀhendus saab nÀhtavaks alles hiljem.
Ma annan endale aega.
Nagu tilk uuristab tasapisi kivi, nii vĂ”ivad ka vĂ€ikesed jĂ€rjekindlad sammud muuta minu elu rohkem kui ĂŒks suur otsus.
Ma ei pea tĂ€na muutma kogu oma elu. Piisab ĂŒhest mĂ”ttest, ĂŒhest harjumusest, ĂŒhest valikust vĂ”i ĂŒhest sammust Ă”iges suunas.
Ja kui elu muudab midagi, mida mina muuta ei soovinud, pĂŒĂŒan eristada kahte asja: mida ma saan mĂ”jutada â ja mida pean Ă”ppima vastu vĂ”tma.
VastuvÔtmine ei tÀhenda allaandmist. See tÀhendab, et ma ei kuluta kogu oma jÔudu vÔitlusele sellega, mis on juba juhtunud.
đ TĂ€na luban endal kasvada vĂ€lja sellest, mis mind enam ei kasvata.
Ma vÔtan minevikust kaasa tarkuse, kuid ei nÔua, et homne nÀeks vÀlja tÀpselt nagu eilne.
Sest vÔib-olla pole muutus alati millegi kadumine.
MĂ”nikord on see elu vaikne viis öelda: âSiit algab jĂ€rgmine peatĂŒkk.â
âĂra karda muutust. MĂ”nikord peab vana kuju kaduma, et nĂ€htavale saaks see, kelleks oled saamas.â
â Ajatu elutarkus
đ Mina ulatan mĂ”tte. Sina otsustad, kas sellest saab sinu tĂ€nane kokkulepe.

