🍃 Ahvimeele vaigistamine

🍃”Kes taltsutab oma meele, on tugevam kui see, kes vallutab linna.“— Laozi

🍃Sissejuhatus: Inimese meel on nagu ahv – uudishimulik, kärsitu ja kergesti hajuv.
Ta hüppab ühelt mõttelt teisele, otsides midagi, mida ta isegi ei suuda nimetada.
See on ahvimeel — rahutu meel, mis püüab täita vaikuse ruumi, sest vaikuses kohtume iseendaga.

Kui meel on rahutu, kaob fookus.
Kui fookus kaob, hajub elu omaenda peeglisse.
Ja siis hakkab inimene küsima:
„Kuhu kadus mu rahu? Kuhu kadus minu sügavus?“

Sellele vastuseks õpetasid iidsed targad:
„Rahu ei ole millegi puudumine. Rahu on kohalolu taastumine.“

🍃 Dialoog: Õpetaja ja Õpilane

Õpilane: Õpetaja, mu meel on nagu metsik loom.
Ma tahan keskenduda, aga iga väike mõte tirib mind kõrvale.
Kord minevikku, kord tulevikku.
Kuidas ma saan selle meeletu hüplemise peatada?

Õpetaja: Seda nimetatakse ahvimeeleks.
See on tavaline seisund — meel, mis kardab vaikust, sest ta pole harjunud paigal olema.

Buddha: „Kui sa mõistad oma meelt, mõistad kogu maailma.“
Ahvimeel hüppab, sest ta usub, et vaikuses kaob ta ära.
Aga tegelikult sünnib ta alles siis, kui sa jääd vaikseks.

Õpilane: Kas ma pean siis oma mõtteid peatama?

Õpetaja: Ei, mõtteid ei saa peatada — ja pole vaja.
Need on nagu pilved, mis liiguvad taevas.
Sina ei pea pilvi peatama, sa pead lihtsalt meeles pidama, et sa oled taevas, mitte pilv.

Õpilane: Aga kuidas seda mäletada, kui meel on nii lärmakas?

Õpetaja: Hinga. Kui sa hingad teadlikult, saab meel märguande, et kõik on korras.
Vaikus algab hingetõmbest. Üks teadlik hingamine võib vaigistada sada mõtet.

Õpilane: Aga vahel, kui ma proovin vaikida, muutub kõik veel valjemaks.
Mõtted, hirmud, kahtlused… nad karjuvad mu sees.

Õpetaja: Just nii ongi. Kui sa esimest korda istud vaikuses, kuuleb meel lõpuks iseenda müra.
Aga ära põgene. Istu. Kuula.

Psalm 46:10: “Olge tasa ja teadke, et mina olen Jumal.“
See, mis sinus karjub, tahab tegelikult, et sa teda märkaksid.
Vaikus on kuulamise kunst.

Õpilane: Nii et ma ei pea hirmu vaigistama, vaid teda kuulama?

Õpetaja: Just. Hirm, ärevus, segadus — need on kõik meele keeles palved.
Nad ütlevad: “Palun kuula mind, ma olen liiga kaua rääkinud tühjusesse.“

Carl Gustav Jung: “See, mida sa ei too teadvusse, tuleb su teele saatusena.“

Kui sa kuulad oma meelt ilma samastumata, hakkab ta rahunema.
Ta mõistab, et teda on lõpuks kuuldud.

Õpilane: Ja kui ta rahuneb, kas siis tuleb fookus tagasi?

Õpetaja: Fookus ei lähe kuhugi — see on kogu aeg olemas.
Sa ei pea teda leidma, sa pead lõpetama segamise.
Kui järvepind rahuneb, peegeldab ta taevast ise.

Konstellatsioonitarkus: „Kui meel jookseb mineviku ja tuleviku vahel, ei leia hing oma kohta.“
Kui sa tood oma tähelepanu tagasi siia hetke, siis leiab ka hing oma koha.

Õpilane: Aga kas rahulik meel tähendab, et ma ei tunne enam midagi?

Õpetaja: Ei. Rahulik meel ei tähenda tundetust, vaid teadlikkust tunnetest.
Kui vihm sajab, ei ole taevas vihma all — ta lihtsalt lubab tal sadada.
Nii ka sina. Luba tunnetel tulla ja minna, ilma et sa kaotaksid selgust.

Õpilane: See tundub nii lihtne, aga samas nii raske.

Õpetaja: See on nagu tants. Sa ei saa sundida rütmi — sa saad vaid kuulata ja liikuda koos temaga.
Rahu ei tule pingutades, vaid lubades.

Laozi: “Kui meel on rahulik, saab kogu maailm peegelduda temas ilma moonutuseta.“

Õpetaja võtab oma sõrmede vahele väikese kivi ja asetab selle vee peale. Vesi võbeleb hetkeks ja jääb siis taas siledaks.

Õpetaja: Nii on ka meele ja eluga. Kui sa ei viska kive hirmust või hinnangust, jääb pind selgeks.
Ja selles selguses on kõik nähtav.

Õpilane: Siis ma ei pea enam võitlema oma meelega?

Õpetaja: Ei. Sa pead teda armastama — nagu metsikut looma, kes alles õpib sind usaldama.
Kui sa teda ei peksa ega taga, hakkab ta lõpuks sinu kõrval rahulikult istuma.

🍃Lõppsõna: Ahvimeel ei kao, aga ta muutub taltsaks, kui sa annad talle ruumi ja armastust.
Meel tahab sama, mida hing — rahu. Ta on lihtsalt unustanud, kuidas seda leida.

Thich Nhat Hanh: „Kui sa hingad ja naeratad, muutub meel nagu õrn loom – ta tuleb su juurde ja jääb sinu kõrvale.“

Kui sa lõpetad põgenemise, tuleb tagasi fookus. Kui fookus tuleb, muutub elu jälle elatavaks, mitte juhuslikuks.
Ja selles vaikses kohalolus kuuleb inimene lõpuks kõige tähtsamat heli — omaenda hinge häält.

🍃Pärimuslik mõtisklus

„Kes korraga kahele mõtleb, see ühestki aru ei saa.“ — Eesti vanasõna

„Tasa mõtlemine toob targad mõtted.“ — Rahvatarkus

Vanas pärimuses öeldi: „Meel on nagu hobune — ta peab tundma, et ratsanik on kohal.“
Kui inimene kaotab kohalolu, jookseb meel metsa,
aga kui ratsanik hingab rahulikult, jääb ka hobune paigale.

Rahulik meel ei teki vaigistamisest, vaid usaldusest.
Kui süda juhib ja meel teenib,
siis muutub elu lihtsaks, sügavaks ja selgeks — nagu peegelsile järv,
kus taevas ja maa saavad kokku.🍃🍃🍃