„Tõeline nägemine algab hetkel, mil sa lakkad end vaatamast hirmu silmadega.“
— Arnaldo Daguiso Guevarra
„Inimene näeb, mis silma ees; aga Issand näeb südamesse.“
— 1. Saamueli 16:7
Inimene harjub nägema ennast nagu läbi tuhmunud peegli — kriitikast kantuna, varjudest moonutatuna, teiste arvamuste põranda all.
Kuid hingel on teistsugune pilk: puhas, vaikne, selge, hinnanguvaba.
Kui inimene ütleb: „Ma näen end Jumala silmadega“, siis see ei tähenda ülbust, vaid tagasitulekut algse pilguni, mis näeb sinu valgusena, mitte veana; kasvuna, mitte kukkumisena.
See on pilk, mis ei karista, vaid kutsub koju.
Dialoog õpetaja ja õpilase vahel
Õpilane: Õpetaja… mida tähendab näha end Jumala silmadega?
See väljend kõlab pühalikult, aga ma ei mõista, kuidas inimene saab nii näha.
Õpetaja: See ei tähenda, et sa tõuseksid teistest kõrgemale. See tähendab, et sa langed sügavamale iseenda tõest.
Jumala pilk ei ole hinnang.
Ta ei ütle: „Sa oled halb“ või „Sa pole piisav“.
Ta küsib ainult: „Kas sa näed ise, kui väärtuslik sa oled?“
Õpilane: Aga inimene näeb end sageli läbi vigade… läbi mineviku… läbi valu…
Õpetaja: Just sellepärast on vaja teistsugust pilku.
Vaata — inimene, kes näeb end ainult haavade kaudu, meenutab inimesele, kes hoiab käes peeglit, mis on täis sõrmejälgi.
Ta arvab, et see on tema nägu, aga see on lihtsalt udu.
„Jumala pilk“ on see hetk, kui peegel pühitakse puhtaks.
Ă•pilane: Ja mis siis paistab?
Ă•petaja: Sinu algne loomus.
Sinu valgus.
Sinu väärtus, mis polnud kunagi kadunud.
Just seepärast ütleb pärimustarkus:
„Püha ei ole see, kes ei eksi. Püha on see, kes näeb end tõeliselt.“
Õpilane: Aga kuidas sinna jõuda?
Kuidas näha end nii, nagu näeks armastav teadvus?
Õpetaja: Kolme väikese teoga:
Peata sisekõne, mis sind noomib.
Vaikus loob ruumi nägemisele.
Vaata end kaastundega, mitte kriitikaga.
Kaastunne on Jumala esimene keel.
Küsi igal hommikul: „Kes ma olen päriselt, enne hirme ja rolle?“
Kui sa julged küsida, hakkab tõde ise lähenema.
Tarkuseterad õpetajalt
Näha end Jumala silmadega tähendab näha rohkemat kui oma lugu.Hing ei hinda — ta mäletab, kes sa oled.Iga kord, kui sa valid armastuse enda vastu, kustub üks vale peegel.Jumalik pilk on lihtne: ta näeb sinus seda, mida sa unustasid.
Õpilase taipamine: „Ma mõistan nüüd… et end näha Jumala silmadega tähendab loobuda sellest, mis varjab mu tõde — mitte minu tõde Jumalast, vaid Jumala tõde minust.“
Lõppmõtisklus
On pilk, mis karistab.
On pilk, mis võrdleb.
On pilk, mis mõõdab.
Ja on pilk, mis on nii vaikne, et ta näeb ainult hinge.
See pilk on meis kõigis olemas.
Ta ootab hetke, mil me julgeme end näha mitte hirmu, vaid armastuse valguses.
Sellel hetkel sünnibki hinge ärkamine.
#elutarkusevahetus