Ăhtu valgus voolas lĂ€bi vanade Ă”unapuude, jĂ€ttes kiviteele kullasĂ€raga mustreid. Ăpetaja ja Ă”pilane istusid verandatrepil, sooja teeaur nende vahel aeglaselt tĂ”usmas.
âĂpetaja,â alustas Ă”pilane, âmiks tundub, et mĂ”ned inimesed ei suuda ilma teisi halvustamata elada? Nad otsivad alati midagi, mille kallal norida.â
Ăpetaja vaatas vaikides kaugusse, kus pĂ€ikesekiired mĂ€ngisid tolmusel Ă”hul, ja siis jutustas loo:
âNoorpaar kolis kord uude naabruskonda. Hommikusöögilauas nĂ€gi noor naine oma aknast, kuidas naaber riputas pesu nöörile. âSee pesu pole eriti puhas,â ĂŒtles ta, âta ei tea, kuidas Ă”igesti pesta. VĂ”ib-olla vajab ta minu abi ja paremat pesuvahendit.â Nii kordus pĂ€ev pĂ€eva jĂ€rel. Kuu aega hiljem oli pesu korraga sĂ€ravvalge. âNĂ€ed,â hĂŒĂŒdis naine, âta on lĂ”puks Ă”ppinud, kuidas pesu pesta.â Abikaasa naeratas ja ĂŒtles: âMa puhastasin tĂ€na hommikul meie aknad.ââ
Ăpilane jĂ€i hetkeks mĂ”ttesse. âKas see tĂ€hendab, et see, kuidas me teisi nĂ€eme, sĂ”ltub meist endist?â
âTĂ€pselt,â vastas Ă”petaja. âMarcus Aurelius ĂŒtles: âKui sind hĂ€irib kellegi viga, siis uuri iseennast ja kĂŒsi, milline sinu oma sarnaneb sellega.â Enne kui hakkame teisi parandama, peaksime puhastama omaenda akna. Meie pilk maailma on harva tĂ€iesti selge â seda varjutavad hirmud, kadedus, viha vĂ”i tĂ€itmata igatsused.â
âAga miks inimesed annavad nii kiiresti halvustavaid hinnanguid?â kĂŒsis Ă”pilane.
âSageli selleks, et end paremini tunda,â sĂ”nas Ă”petaja. âPlutarchos ĂŒtles: âTeiste ĂŒle mĂ”istmine on lihtne, iseenda ĂŒle palju raskem.â Ja Laotse lisas: âKes teisi hindab, teab mÔÔdupuud; kes ennast hindab, teab tĂ”de.â Eesti vanasĂ”na tuletab meelde: âEnne kui teist hurjutad, vaata oma hinge peeglit.ââ
âKas see tĂ€hendab, et hinnangud mÀÀratlevad meid rohkem kui teisi?â
âJah,â ĂŒtles Ă”petaja pehmelt. âKobe Bryant kĂŒsis Ă”igesti: âKes ma olen, et kohut mĂ”ista?â See, mida me ĂŒtleme teiste kohta, on peegeldus meie enda sisemisest seisundist. Kui me hoolitseme oma hinge ja sĂŒdame puhtuse eest, hakkame teisi nĂ€gema teistsuguses valguses. Rumi on öelnud: âKui hakkad nĂ€gema inimesi nende valguse, mitte nende vigade jĂ€rgi, hakkad ise sĂ€rama.ââ
Me nĂ€eme maailma lĂ€bi oma akende. Kui need on udused, paistab kĂ”ik hĂ€gune, ja me tĂ”lgendame nĂ€htut vastavalt oma sisemisele seisundile. Halvustavad hinnangud ei muuda maailma paremaks â nad teevad meie enda sĂŒdame raskemaks. Kui puhastame oma aknad ja vaatame maailma lĂ€bi armastuse ja kaastunde, muutub mitte ainult see, mida nĂ€eme, vaid ka see, kes me oleme. Nagu Buddha on öelnud: âĂra otsi vigu teistest, otsi neid endast.â