Kaugel mĂ€gede vahel asus org, mida kutsuti Kaja oruks. Seal oli ĂŒks kummaline omadus â iga öeldud sĂ”na kajas tagasi mitte ainult mĂ€gedelt, vaid ka inimeste sĂŒdametest.
Selles orus elas noor mees nimega Aron. Ta oli kiire rÀÀkima ja veel kiirem arvustama.
Kui naabril midagi ebaĂ”nnestus, ĂŒtles ta: âSa ei saa kunagi hakkama.â
Kui sĂ”ber eksis, sĂ”nas ta: âSa oled lootusetu.â
Kui ta ise vihastas, paiskas ta Ôhku kibedaid sÔnu, mÔtlemata, kuhu need maanduvad.
Aastate möödudes mĂ€rkas Aron, et inimesed hakkasid teda vĂ€ltima. Ta tundis end ĂŒksikuna ja ei mĂ”istnud, miks.
Ăhel pĂ€eval kohtas ta vana tarka, kes istus oru serval.
âMiks inimesed minust eemale hoiavad?â kĂŒsis Aron.
Tark ulatas talle peotÀie seemneid.
âMine ja kĂŒlva need pĂ”llule.â
Aron tegi seda.
SeejÀrel andis tark talle teise peotÀie.
âNeed on sinu sĂ”nad,â ĂŒtles ta. âNĂŒĂŒd mine ja korja kĂ”ik seemned tagasi.â
âSee on vĂ”imatu,â vastas Aron. âTuul on need juba laiali kandnud.â
Tark naeratas.
âTĂ€pselt nii on ka sĂ”nadega. Kui need on kord vĂ€lja öeldud, ei saa sa neid enam tagasi vĂ”tta. Need kasvavad teiste sĂŒdames â kas Ă”iteks vĂ”i okasteks.â
Aron jÀi vaikseks.
âMida ma siis tegema pean?â kĂŒsis ta.
Tark vastas: âEnne kui rÀÀgid, kĂŒsi endalt kolm kĂŒsimust: Kas see on tĂ”si? Kas see on vajalik? Kas see on öeldud armastusega?â
Sellest pÀevast alates hakkas Aron oma sÔnu valima nagu aednik valib seemneid.
Aastate pĂ€rast ei kutsutud seda meest enam terava keele tĂ”ttu, vaid tema tarkade ja lahkete sĂ”nade pĂ€rast. Inimesed ĂŒtlesid: âKui Aron rÀÀgib, jÀÀb sĂŒdamesse rahu.â
Ja Kaja org Ă”petas kĂ”igile ĂŒhe suure tĂ”e: SĂ”nad ei kao kunagi pĂ€riselt. Nad kĂŒlvavad elu sinna, kuhu nad langevad.
Tarkuseiva: Ole oma sÔnades laitmatu. RÀÀgi tÔtt, rÀÀgi lahkelt ja Àra kasuta sÔnu relvana. Sest iga sÔna on seeme, millest kasvab kas aed vÔi okaspÔÔsas.
đđ€đ€

