Kaugel mägede vahel asus org, mida kutsuti Kaja oruks. Seal oli üks kummaline omadus – iga öeldud sõna kajas tagasi mitte ainult mägedelt, vaid ka inimeste südametest.
Selles orus elas noor mees nimega Aron. Ta oli kiire rääkima ja veel kiirem arvustama.
Kui naabril midagi ebaõnnestus, ütles ta: „Sa ei saa kunagi hakkama.“
Kui sõber eksis, sõnas ta: „Sa oled lootusetu.“
Kui ta ise vihastas, paiskas ta õhku kibedaid sõnu, mõtlemata, kuhu need maanduvad.
Aastate möödudes märkas Aron, et inimesed hakkasid teda vältima. Ta tundis end üksikuna ja ei mõistnud, miks.
Ühel päeval kohtas ta vana tarka, kes istus oru serval.
„Miks inimesed minust eemale hoiavad?“ küsis Aron.
Tark ulatas talle peotäie seemneid.
„Mine ja külva need põllule.“
Aron tegi seda.
Seejärel andis tark talle teise peotäie.
„Need on sinu sõnad,“ ütles ta. „Nüüd mine ja korja kõik seemned tagasi.“
„See on võimatu,“ vastas Aron. „Tuul on need juba laiali kandnud.“
Tark naeratas.
„Täpselt nii on ka sõnadega. Kui need on kord välja öeldud, ei saa sa neid enam tagasi võtta. Need kasvavad teiste südames – kas õiteks või okasteks.“
Aron jäi vaikseks.
„Mida ma siis tegema pean?“ küsis ta.
Tark vastas: „Enne kui räägid, küsi endalt kolm küsimust: Kas see on tõsi? Kas see on vajalik? Kas see on öeldud armastusega?“
Sellest päevast alates hakkas Aron oma sõnu valima nagu aednik valib seemneid.
Aastate pärast ei kutsutud seda meest enam terava keele tõttu, vaid tema tarkade ja lahkete sõnade pärast. Inimesed ütlesid: „Kui Aron räägib, jääb südamesse rahu.“
Ja Kaja org õpetas kõigile ühe suure tõe: Sõnad ei kao kunagi päriselt. Nad külvavad elu sinna, kuhu nad langevad.
Tarkuseiva: Ole oma sõnades laitmatu. Räägi tõtt, räägi lahkelt ja ära kasuta sõnu relvana. Sest iga sõna on seeme, millest kasvab kas aed või okaspõõsas.
💙🖤🤍