đŸ’™đŸ–€đŸ€Ajatu tarkuse lugu “Ole oma sĂ”nades laitmatu!”đŸ’™đŸ–€đŸ€

Kaugel mĂ€gede vahel asus org, mida kutsuti Kaja oruks. Seal oli ĂŒks kummaline omadus – iga öeldud sĂ”na kajas tagasi mitte ainult mĂ€gedelt, vaid ka inimeste sĂŒdametest.

Selles orus elas noor mees nimega Aron. Ta oli kiire rÀÀkima ja veel kiirem arvustama.

Kui naabril midagi ebaĂ”nnestus, ĂŒtles ta: „Sa ei saa kunagi hakkama.“

Kui sĂ”ber eksis, sĂ”nas ta: „Sa oled lootusetu.“

Kui ta ise vihastas, paiskas ta Ôhku kibedaid sÔnu, mÔtlemata, kuhu need maanduvad.

Aastate möödudes mĂ€rkas Aron, et inimesed hakkasid teda vĂ€ltima. Ta tundis end ĂŒksikuna ja ei mĂ”istnud, miks.

Ühel pĂ€eval kohtas ta vana tarka, kes istus oru serval.

„Miks inimesed minust eemale hoiavad?“ kĂŒsis Aron.

Tark ulatas talle peotÀie seemneid.

„Mine ja kĂŒlva need pĂ”llule.“

Aron tegi seda.

SeejÀrel andis tark talle teise peotÀie.

„Need on sinu sĂ”nad,“ ĂŒtles ta. „NĂŒĂŒd mine ja korja kĂ”ik seemned tagasi.“

„See on vĂ”imatu,“ vastas Aron. „Tuul on need juba laiali kandnud.“

Tark naeratas.

„TĂ€pselt nii on ka sĂ”nadega. Kui need on kord vĂ€lja öeldud, ei saa sa neid enam tagasi vĂ”tta. Need kasvavad teiste sĂŒdames – kas Ă”iteks vĂ”i okasteks.“

Aron jÀi vaikseks.

„Mida ma siis tegema pean?“ kĂŒsis ta.

Tark vastas: „Enne kui rÀÀgid, kĂŒsi endalt kolm kĂŒsimust: Kas see on tĂ”si? Kas see on vajalik? Kas see on öeldud armastusega?“

Sellest pÀevast alates hakkas Aron oma sÔnu valima nagu aednik valib seemneid.

Aastate pĂ€rast ei kutsutud seda meest enam terava keele tĂ”ttu, vaid tema tarkade ja lahkete sĂ”nade pĂ€rast. Inimesed ĂŒtlesid: „Kui Aron rÀÀgib, jÀÀb sĂŒdamesse rahu.“

Ja Kaja org Ă”petas kĂ”igile ĂŒhe suure tĂ”e: SĂ”nad ei kao kunagi pĂ€riselt. Nad kĂŒlvavad elu sinna, kuhu nad langevad.

Tarkuseiva: Ole oma sÔnades laitmatu. RÀÀgi tÔtt, rÀÀgi lahkelt ja Àra kasuta sÔnu relvana. Sest iga sÔna on seeme, millest kasvab kas aed vÔi okaspÔÔsas.

đŸ’™đŸ–€đŸ€

Ostukorv