Kord kutsus kuningas oma õukonda kuulsa ja targa mehe.
Kuningas oli kaua kandnud südames küsimust, mis ei andnud talle rahu: „Mis on Tõde? Kuidas seda kirjeldada?“
Ă•ukond vaikis.
Raamatud olid läbi loetud.
Filosoofid kuulatud.
Aga vastus ei olnud muutunud elavaks.
Tark mees astus ette, silmis rahulik selgus.
„Mu kuningas,“ küsis ta vaikselt, „kuidas sa kirjeldaksid mango maitset inimesele, kes pole kunagi mangot maitsnud?“
Kuningas naeratas veidi. See tundus lihtne.
„Mango on magus,“ ütles ta.
„Mahlane. Päikeseline. Värske. Pehme ja lõhnav.“
Tark mees noogutas.
„Kas see kirjeldus annab maitse edasi?“
Kuningas jäi mõtlema.
Ta lisas veel sõnu — troopiline, kuldne, küps.
Aga mida rohkem ta rääkis, seda enam tundus, et midagi jääb puudu.
„Ei,“ tunnistas ta lõpuks.
„Ma võin rääkida, aga inimene ei tea ikkagi, mis tunne see on.“
Tark mees võttis oma rüü seest küpse mango. Ta lõikas selle lahti.
Õhk täitus magusa lõhnaga.
Ta ulatas viilu kuningale. „Maitse.“
Kuningas hammustas. Mahl voolas.
Magusus täitis suu.
Ja korraga ei olnud enam kĂĽsimusi.
đź’› Taipamine
See ei olnud lihtsalt maitse. See oli äratundmine.
Kuningas mõistis, et kogu tema otsing oli olnud sõnades.
Ta oli otsinud tõde nagu mõistet, mitte nagu kogemust.
Ta tundis, kuidas tema sees vaibus vajadus seletada. Midagi pehmet ja selget asus tema asemele.
Ta taipas, et tõde ei ole mõtte triumf, vaid kohalolu hetk.
Ta mõistis, et nii nagu mango maitse ei ela kirjelduses, ei ela ka tõde vaidlustes.
See elab kogemises. Vahetus puudutuses.
Elus eneses.
Tark mees vaatas teda rahulikult.
„Tõde,“ ütles ta, „on nagu mango.
Seda võib kirjeldada, aga mõista saab ainult maitstes.“
Kuningas istus kaua vaikuses.
Sellest päevast alates luges ta vähem vaidlusi ja kuulas rohkem kogemust.
Ta küsis vähem „mis see on?“
ja rohkem „kuidas ma seda kogen?“
Ta hakkas märkama päikest nahal.
Leiva maitset.
Inimese pilku.
Sest ta oli mõistnud: Sõnad viitavad.
Kogemus avab. Ja tõde ei ela keelel.
Ta elab maitses.
Ja see taipamine oli päris.